Helle arvates on see üks väheseid näiteid, kus Eesti meedia perekonna privaatsust riivanud on. "Tehku nad meiega, mida tahavad, aga siin elab ju ka laps. Miks Tuule peab oma esimese päriskodu kohta ajakirjandusest lugema seda, mis meie kodust poliitikaobjekti teeb," poetab Helle. Aga mis parata, kui endine Ameerika president Clinton maailmameediale nii palju maiuspalasid on pakkunud, siis ega Eesti press taha kehvem olla. Tahame ka ju oma "skandaali-Nokiat".

Viimsi on Hellele ja ta perele esimene päris oma kodu. Kadrioru kantseleis kippus era- ja ametielu alatihti ühte sulama. Viimsi kodu asub paigas, kus avarast aknast üsna tagasihoidlikus köögis, kus Helle Meriga juttu ajame, paistab veebruarikuu hämarduvas õhtus mere kohal sillerdav päikeseloojang. Viimsi loodusest, eriti merest, ammendab Helle jõudu ja energiat. Ometi poetab ta lakooniliselt: "Kadrioru kantselei on ka siia ümber kolinud."

KA VIIMSI ON NIISUGUNE kodu, kuhu Eesti riigil on õigus igal hetkel sisse marssida: siin on lõunatanud Soome president ja õhtustanud NATO ülemjuhataja. Presidentlik hundikoer Matthias Rust võtab asja väärika rahuga. Tema Viimsi kodu mõiste sisse mahuvad eelkõige inimesed, mitte poliitikud, kultuuritegelased või ajakirjanikud. Siinkirjutajagi nuusutab eeskujuliku etiketiga hr Matthias aupaklikult üle. Keskkond kasvatab ja kohustab.

Hellel täna esietendust pole. Nii et pealkirjas väljahõigat loosung - iga päev esietendus! - täna vist ei kehti. Või kehtib ka, ainult et need paar-kolm tundi, mis ma Eesti Ekspressi saadikuna tema ajabilansist näpistan, kuuluvad temale ja tema mõtetele.

Helle Meri esimene peaaegu päris esietendus oli Rapla koolis: "Kullaketrajate" noorima tütre roll. Kulda tuli kedrata miskipärast pikkade mustade patsidega parukas pääs, muigab Helle. Hiljem, teatrikoolis ja pärast seda tulid juba esietendused päristeatris - kokku jõudis Helle kahekümne aasta jooksul Draamateatris mängida korraliku rollipagasi. Vastutusrikkad osatäitmised, kuis muidu teatris võimalik.

POLIITIKAMAASTIKUL TULI Helle Meril 1992. aastal proþektorisärasse astuda hoopis teises, veelgi vastutusrikkamas rollis. Lavale astus okupatsioonijärgse Eesti riigi esimene leedi. Aga kõik tuli luua ise: kui lavastaja, dramaturg, kostüümikunstnik, näitleja ja vaat et varustajagi. Auto müüdi maha, et presidendile frakk osta.

Aga tagantjärele on see ju pisiasi, kui mõelda, et Helle ülesanne on olnud taastatud Eesti Vabariigi ühele traditsioonile alus panna. Pealegi niisugusele traditsioonile, mida sõja-eelsest Eestist ei olnud võtta. Ja samas teadmisega: kui näitlejana võid kehastuda Kõrboja Annaks või lastelavastuse Tobukäguks, siis presidendi kaaslasena tuleb jääda iseendaks. Ja sellest pole Helle kunagi taganenud: olla ja jääda selleks, kes ta on - säilitades endas presidendiproua kõrval kunagise kibeda käega korvpallitüdruku, Panso-kooli tudengi, Draamateatri näitleja või ka hoopis tarmuka köögis askeldaja rolli.

Praeguses rollis polegi võimalust hamletlikult küsida: olla või mitte olla? Välisministri ja esimese Soome-saadiku prouana oli Hellel presidendi kaasa rollijooned mõneti omandatud, esimesed etüüdid sooritatud. Ent sisuliselt üksi rassides, praktiliselt ilma oma tiimita, tuli see roll esietendusküpseks vormida üleöö. Muidugi on tema kõrval ja ümber olnud häid ingleid, nagu pr Meri ise vaikselt möönab. Esimeses järjekorras tuleks vist nimetada Eva Lillet, kelle Eesti Vabariigile osutatud teenete kokkulugemine võtaks ilmselt tublimagi krooniku jalust nõrgaks.

Teatris jõudis Helle mängida peaosi ja nende eest tunnustustki koguda. Üheksa aasta eest president Meri kõrval võiks anda talle parima kõrvalosatäitja tiitli. Miks ka mitte, muigab Helle.

KUIDAS ISELOOMUSTADA rolli proua president? Põhjamaiselt tagasihoidlik, pigem vaikivalt väärikas kui sädelevalt esiletükkiv. Mille eest teda vist ka hurjutatud: ajuti on ju mingi osa meie kollektiivsest alateadvusest (või hoopis meedia?) lootnud Helles näha pigem säravat, Hillary-taolist meediastaari, mitte lihtsalt naist. Ent ka näitleja Helle Pihlaku teatrikujud olid pigem ilmasambalikud, vaiksed, justkui allaheitlikud, aga tegelikult kangete eesti naiste rollid. Ehkki ta ise arvab, et oma komöödianäitlejasoont ta teatris päris lahti ei kangutanudki.

Ootamatuna see näitleja Pihlaku vihje ju mõjub, aga kui mõelda kursusekaaslaste ja kolleegide meenutustele Hellest kui kangest pujäänist, siis see külg temast ilmselt jääbki suure ilma eest varjule. Üks kolleeg kasutas Hellest üht vaimukat lugu rääkides väljendit: "Helle on kompleksivabalt isepäine!" Ja palus jumalakeeli, et ma seda Hellele ei räägiks. Noh, rääkisin küll. Järgnes naerupuhang.

Kui meenutada meie teisi kangeid kaasasid, kes peaministrite käevangus valitsuste vahetuste galopis vaid põgusalt avalikkuse ees püsinud, siis on Helle Meri vaikiv, pisut saladuslikki hoiak kaaslannade omast erinev. Eelkõige oma väärikas sihikindluses mitte astuda nende esindusnaiste mängumaale, keda ahvatlevad poliitika, meedia ja muu käestlibisev pudipadi.

NELJAKüMNE KOLME aastaselt sai Helle Meri elu mängulaval uue rolli, nii et kui ta 1992. aastal end Eesti Draamateatri nimekirjast enam ei leidnud, polnud mahti kurta kadumaläinud näitlejakutse pärast. Ehkki mängida võinuks ta teatris veel ja veel. Aga ülesanne, mis pärast presidendivalimisi Helle ette kerkis, oli võrratult raskem sellest, mida nõudis teater. Mis viga õhtust õhtusse pähekulunud rollis end hingetuks mängida. Hoopis keerulisem on valmistuda selleks, et iga järgnev päev võib olla esietendus.

Milliseks kujuneb praeguse rolli viimane vaatus, selle üle Helle pead ei murra. Pigem ohkab juba kergendustundega, et varsti eesriie sulgub. Kas järgneb ka aplaus ja parima kõrvalosa tiitel? Ja kes seda peab otsustama?


Viimsi, 14. veebruar

Kuluaarides veeretatakse vaikselt versiooni, et näitlejanna Helle Pihlaku parim kõrvalosa on presidendiproua rollilahendus Helle Merina.

Mu meelest suhteliselt shovinistlik lähenemine - sind kõrvalosa tiitli eest premeerida? Kui keegi sellise preemia üldse välja käiks või annaks? Mina annaks peaosa preemia.

Aga miks mitte kõrvalosa? Sõbrad on küll naljatanud, et niisuguse üheksa aastat kestnud kõrvalosa eest võiks ju aastapreemia saada.

Nüüd võetakse ka see kõrvalosa varsti käest ära?

Ja jumal tänatud... Helle muigab. Diplomaatiliselt. Kui paljudel näitlejatel on üldse viimasel ajal võimalus nii pikalt ühte rolli kehastada? Ja kui see riigivastasena ei mõju: ma olen sellest ka pisut väsinud.

Avalöök, esietendus oli 1992. aasta sügisel. Kui mõtled tolle alguse peale: kas täna, üheksa aastat hiljem, oled sa hoopis teine, võrreldes selle Helle Meriga, kes tookord alustas? Oli see tookord tundmatus kohas vettehüppamine?

Tundmatu koht? Olin ju harjutada saanud: algul välisministri, seejärel saadiku abikaasana. Ausõna, ei oska ennast toonase Helle Meriga võrrelda. Miks ma peaksin täna olema teistmoodi kui toona? Oleks ju veider, kui ma inimesena äkki oleksin muutunud. Olen vanemaks saanud. Olen midagi juurde õppinud. Aga jumal tänatud, olen ikka see, kes ma olen olnud.

Sõjajärgses Eesti Vabariigis puudus presidendi institutsiooni traditsioon, puudus kombestik ja kultuur igas tähenduses. Oli ainult minevikupärand, ja seegi kättesaadav pigem poleerituna. Ka Pätsu abikaasast teame vähe, täpsemalt mitte midagi, sest president Päts oli lesk. Millele sina toetusid? Kui raske too algus siis oli?

Miks seda minu käest küsida? Tean, kui raske algus oli mu abikaasal. Ta alustas ju nullist. Eesti välisministeeriumi taastades. Eesti saatkondi nullist üles ehitades...

Ära ütle, et sinul pole raske olnud!

Kellel siis kerge on olnud?

Siiski: sul pole selja taga olnud sipelgapesana siblivat abimeeskonda, et võiksid rahumeeli oma rolli ette valmistada. Ei tea, kas on sobilik teatriga paralleele tõmmata, aga seal toimetab näitleja ümber ju tohutu masinavärk?

Miks mitte tõmmata paralleele teatriga? Ainult et teatris on proovid. Kahekuuline prooviperiood. Minul proove ei olnud. Olid vaid esietendused. Jah, ka kostüümiproovid... Mõnikord.

Kes on siis su lavastaja?

Põhiliselt olen selleks ise. Muidugi on mu ümber sõbrad, väikesed inglid. Välismaa sõpradele helistan ka vahel, kui seisan vaieldava probleemi ees, kui pole ise päris kindel... Esiotsa sain palju tuge Tiina Tshatshualt. Tasapisi on tekkinud teisigi häid toetajaid.

Kui juba niisuguseks meediamaiguliseks võrdluseks läks, kuivõrd on sind praeguses rollis aidanud Panso-kooli teatriharidus?

Ääretult palju on aidanud. Ehkki enesekindluse olen kaasa saanud omaaegsest korvpallist. Kuid teatrikool ja teater on mind praeguses elukutses (ja see ju on elukutse!) palju aidanud. Kui on olemas lavaline kogemus, partneritunnetus, misanstseenide süsteem, siis aitab see ka elus. Diplomaatilistes rituaalides. Eriti olukorras, kus tuleb nii või teisiti kehastada presidendi kaasa rolli, mille sisuks on iseendaks jäämine.

Kuidas sinust üldse teatriinimene sai: ise korvpallifanatt, pealinna uhketest teatritest kaugel, pigem maa- kui linnalaps? Kust see julgus ja tahtmine suurde päälinna teatritegemist õppima tulla?

Teater oli mu salaarmastus juba ammu. Kummaline ongi, et kodunt justkui mingit tõuget ei tulnud. Aga ma tahtsin, ja teadsin juba väga varakult, et teater tuleb ja jääb. Koolis olid ka maskeraadid ja teatriõhtud, aga soov ja igatsus olid veel tugevamad.

Juba plikana lugesin naabritädi Sirpi, Rapla neljast televiisorist - postkontoris, tuletõrjes, kohalikus kooperatiivis ja täitevkomitees - vaatasin teatrilavastusi. Ja kui Tallinna võistlustele sõitsime, istusin igal õhtul Draamateatri viimasel rõdul, nagu õrre peal, 20kopikase piletiga, ja vaatasin kõike mis võimalik. Ikka üksi.

Kas Panso-kooli tulid sa koos sõbra-sõbrannaga, nagu need tavapärased legendid teatrikooli tulemisest jutustavad? Et sõbranna, kes talendi kaasa vedanud, ise sisse ei saa. Küll aga pääseb ihatud kooli tagasihoidlik kaasatiritu?

Mina olin isetulija. Üksi. Ei mingit sõbrannat. Mul oli niisugune noore inimese vunk sees, et ma ei kahelnudki, et võiks teisiti minna. Teadsin, et tegelen õige asjaga.

Pärast esimese vooru katseid ei tormanud järgmisel päeval Toompeale isegi mitte vaatama, kas olen edasi pääsenud. Läksin hoopis turule kapsast ostma, tahtsin kapsapirukat teha. Teise vooru oleksin peaaegu maha maganud, aga siis taipasin, et katsed lähevad ju edasi. Ja pärast kolmandat vooru olin niisama süüdimatult enesekindel.

Kui Toompeale hakkasin minema, et vaadata, kas olen sisse saanud, tuli Voldemar Panso tee peal vastu ja küsis: "Kas käisite juba?" - "Ei!" - "No minge siis!" röögatas Panso. Enesekindlust oli tol korral kapaga: nii ma saingi teatrikooli.

Kas teatrikoolis said näitlejaks, kui nii tohib üldse küsida?

Olime Panso kursus küll, aga esialgu jäi tal meie jaoks vähe aega. Eriti nelja tüdruku jaoks, kes kursusele alles jäid: Helgi Annast, Kersti Kreismann, Katrin Kumpan ja mina. Poistega tegi Panso legendaarse "Täna mängime seitset venda", meie, tüdrukud, saime lavaristsed vahetult enne lõpetamist Hugo Raudsepa "Mikumärdiga". Neli etendust vist oligi. Proovides, Püha Jeesus, sõimas Panso meid maapõhja, olime madalamad kui muru. Aga Draamateatrisse mind siiski suunati.

Arvan, et üks mu viimase semestri etüüd aitas mind Draamateatrisse. Raudsepa "Mikumärdi" põhjal see vist küll poleks nii läinud: värisesin diplomietendustel kui haavaleht, kui haavapuu viimane leht. Kolmelise hindega sellest tööst väljusingi. Panso on legend, aga meie kursuselt pärineb ka ütlus: lavakunstikateeder on inglise keele ja tantsu erikool. Panso tunnid olid suurepärased, aga neid oli kahjuks nii vähe...

Kui keegi pakuks sulle praegu rolli teatris, kas võtaksid selle vastu?

Ei tule kõne allagi! - Nojah, nüüd tuleb väike paus ka. - Need üheksa aastat suurel elulaval ei jätaks mind teatrilaval vaatajate silmis kunagi maha.

Mida tahaksid soovitada oma järglasele, Maarjamaa tulevasele esimesele leedile?

Ei soovitaks hetkel midagi. Vähemalt ajakirjanduse vahendusel. Pealegi täna ju veel ei tea, kellele. Kui aeg tuleb ja kui ta ise soovib, räägin talle sellest ise.

Kuis sa ennast laed, kust oma jõu saad? Su rollis on ju võrreldamatult rohkem pinget kui näitlejal, kes mängib õhtust õhtusse üht teksti. Sind võib aga iga päev üllatada uue lavastuse, misanstseeni, uute partneritega.

Ikka siit, loodusest, Viimsist. Vaatan köögiaknast merele. Kui algusaastatel oli kõik kohutavalt põnev, hing laulis sees, erutus andis tiivad, siis - aeg on ju nii kiiresti läinud - viimased kaks aastat on väsitanud nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Olen aru saanud, et minu roll on nende aastate jooksul olnudki Eesti riiki toetada sellega, et toetan presidenti nii palju, kui oskan. See on olnud heategevus Eesti riigi suhtes, ja ma olen rõõmus, et olen oma riiki toetada saanud.

Sina oled korraga nii riigi esimene daam kui ka presidendi lähim tugi. Aga sul on tulnud täita seda ülesannet praktiliselt üksi - esindusrollist kuni pisiasjadeni!!! Kas Eesti Vabariigi riigipea abikaasa kohustusi saab kõrvutada Soome ja Läti presidendi abikaasa omadega???

Kõrvutada ei saa. Usun, et neil on oma kohustuste täitmisel abiks erasekretär ja ka koduabilised. Meie rolle on praegu raske kõrvutada, sest Soome ja Läti härrad presidendi abikaasad ju samu töid ei tee. Soovin, et järgmise riigipea abikaasa saaks appi vähemalt erasekretärigi.

Mida arvad tänase Eesti heategevusest, millega isegi oled seotud, ja hoolitsusest nende väetite eest, kelle nimel täna osatakse juba kaunikõlaliselt sõna võtta?

Vahel on kurb, et sotsiaalpoliitika ei ole ikka veel jalgu all saanud. Algusaastatel olime sunnitud alustama kiirjooksu. Aga nüüd? Oleme uhked, et meil on inimeste kohta suhteliselt rohkem autosid ja mobiiltelefone kui Prantsusmaal, ja vaikime sellest, et vahe rikaste ja vaeste vahel on suurem kui Prantsusmaal.

Eesti on nii väike, et siin paistavad sotsiaalsed erinevused kohe silma. Jah, olen Keila SOS lasteküla patroon, aga ühe presidendiproua patroonlusest sõltub tegelikult väga vähe. Alles viimasel ajal oleme endale äkki avastanud narkomaanid ja kodutud. Näeme neid linnas, televisioonis, lehes, aga selleks raha ei jätku, et kodu kaotanud inimestele kõige lihtsamatki tööd leida ja neid selle eest korralikult toita. Midagi võiks teha ka missioonitundest. Igas võidujooksus on alati ka mahajääjaid. Eestis on mahajääjaid alati toetatud. Võib-olla sellepärast, et elame põhjas ja isegi soe talv on karm. Võib-olla sellepärast, et Eesti on väike ja vaese mehe vari langeb alati rikka peale. Tahaksin, et palju rohkem mõeldaks sellele, kuidas aidata ka mahajääjal inimväärselt elada.


Helle Meri (Pihlak)

Sündinud 14. märtsil 1949. Elukutselt näitleja. Ta on kasvanud üles Harjumaal Rapla alevis sepa peres neljanda lapsena. Pärast Rapla keskkooli lõpetamist astus Helle Pihlak 1968. aastal Tallinna Konservatooriumi lavakunsti kateedrisse. Saanud 1972. aastal kutselise näitleja diplomi, mängis ta kakskümmend aastat Tallinnas Eesti Draamateatri laval.

Eesti publik ja teatrikriitika võtsid hästi vastu Helle Meri osatäitmised eesti klassikute August Kitzbergi ja A. H. Tammsaare lavastustes. Tal on olnud edukaid rolle ka Jaan Krossi ja Jaan Kruusvalli näidendites. Helle Meri on mänginud muusikalides, laste- ja estraadietendustes ning filmides.

Koolipõlves oli Helle Meri sportlik tüdruk. Eriti armastas ta korvpalli ja kuulus mõnda aega ka Eesti noortekoondisse. Sport on siiani jäänud Helle Meri huvideringi.

Helle Meri loobus näitlejatööst 1992. aasta aprillis, kui tema abikaasa, Eesti välisminister Lennart Meri, määrati Eesti Vabariigi esimeseks sõjajärgseks suursaadikuks Soomes.

Sama aasta sügisel toimusid taasiseseisvunud Eesti esimesed demokraatlikud valimised. 6. oktoobrist 1992 on Helle Meri täitnud Eesti riigipea abikaasa ülesandeid.

Helle Meri on 1985. aastal sündinud Tuule Meri ema.

Margot Visnap