Pet Shop Boys esines armetu karaokesõuga
Gaypopi ikoonide pühendunud fanaatik teadis ilmselt hästi, mis teda rahvuspingetest räsitud Tallinna esikontsertpaigas tuuliselt jäise maikuu õhtupoolikul ootab. Õhtul pruudiga “välja läinud” lihtne inimene, muusikaajalugu ning kõiki neid lugematuid kultuurilisi konnotatsioone mittetundev kontserdikülastaja sai aga armutult petta.
Saku suurhalli tribüünil istudes ei jäänud tal palju muud üle kui halva mängu juures head nägu teha ning endale sisendada, et need tuhatkond krooni kahele piletile pluss mõnisada õllele on mõistlikult investeeritud vahendid. Sex Pistolsi üheksakümnendatel toimunud comeback’i avakontserdilt lahkus muusikapress mõne loo möödudes. Neil oli kõik selge. Pet Shop Boysiga ei läinud aega oluliselt rohkem.
Elegantne Neil Tennant ja sportlik Chris Lowe tulevad lavale eredates kostüümides breiktantsijate saatel ning Pet Shop Boysi lindistuste ühiskuulamine võib alata. Seletatud silmil jumalaid esiridades ainiti põrnitsev fänn teab, et nii see käibki. Ainus elav asi ses sõus on Tennanti hääl ning eelsalvestatud fonogrammi pehmelt öeldes küündimatult miksitud Lowe’i sündikäigud. Ma ei ole mingi elektroonikat ja sämplereid vihkav puritaan, kuid siseorganid maks ja kops hakkavad teise numbri keskpaigas asukohti vahetama. See siin on armetu karaoke: Neil Tennanti häälega mees Pet Shop Boysi aegumatut popklassikat laulmas.
Produktsioon on tehtud odavalt ning olukorras, kus see võiks olla ainus põhjus, mis heausksetelt kasseeritud räiget piletiraha õigustab, on see kahtlemata topelt kurvastav. Pet Shop Boys mõjub kui iseenda tribuutbänd, tahumatute ida-eurooplaste jaoks kokkuklopsitud tagavaravariant, küüniline “tooge oma papp siia ning saate osa maailma kultuuripärandist” kiiroperatsioon. Ning väide, et nii see käibki, mind ei veena.
Talumatu igavus
Väsitava nädala järel on kohta, kuhu teisi inimesi vaatama ning nende silmadest abstraktset tuge otsima tulla, hädasti vaja. Tennantit on korralikult informeeritud ja ta pöördub publiku poole kahes kohalikus keeles. Mis on temast hetkeolukorda arvestades kahtlemata kena. Mäsu ei tule. Kõik mahuvad tõrgeteta üksteise kõrvale ära ja vahepeal polekski nagu midagi juhtunud. Tore seegi. Sest kõik ülejäänu on talumatult igav. Pidevas popnäljas hoitud inimene võib paista eemalt vaadates apetiitne sihtmärk. Annaks taevas, et kunstlikult tekitatud nälg ühel kenal päeval otsa saab.
