----

Esimene neist on Brüsseli pissiv poiss, kelle abil TÜ kliinikumi lastefond kogub raha uue ultraheliaparaadi tarvis, millega põieprobleeme uurida saab. Reklaamist saame teada, et enurees ehk öine voodimärgamine vaevab iga kümnendat 5–6-aastast last elik nii lapsele kui vanemale tõenäoliselt suuri hingepiinu valmistav haigus on väga laialt levinud. See on oluline teave, mis ilmselt väga laialt levinud pole.

Teine pissija on tundmatu poissbeebi, kelle alakeha ekraanil näeme ning kes pikutades kõrges kaares soristab. Selle lõppedes saame teada, miks meile seda näidati – mähkmed olid otsa saanud ja naisehääl annab elukaaslasele teada, et see noid juurde tooks. Tegemist EMT uue toote reklaamikampaaniaga.

Kui esimene poiss on skulptuur, fontäänikese kasutamine haiguse kujundina leidlik ja ebameeldivaid emotsioone ei tekita, siis suures plaanis palja poisi alakeha kõrge urineerimisekaar tekitab ebamugavust mitmel põhjusel. Esiteks mõtlen ma sellele lapsele, kes telekaamera ees alasti. Teiseks tekitab minus vastumeelsust ükskõik kelle urineerimisprotsessi jälgimine, mis võib muidugi minu personaalne kiiks olla. Kolmandaks tundub klipp kangesti tuttav, nagu oleks see varem kusagil jooksnud, samuti mähkmete nõutamise idee pole vist enam värske.

Pissivaid poisse ei tasu üle ekspluateerida – kui esimene annab mõtte selgelt ja lihtsalt edasi, siis teine tekitab selle kümnendat korda nägemisel vastumeelsust, rääkimata sellest, et toote ja reklaami vahel seose leidmine on võimalik, aga seose põhjendatus jääb ebaselgeks.