Prantslaste kuum veri on õpitud
Vestlesin hiljuti ühe prantslannaga laste ja kasvatuse teemadel. Ta oli väga rõõmus, sest leidis lõpuks ometi kolmekuusele pojale sõimekoha ning võis rahuliku südamega tööle minna.
Ütlesin talle: “Veab, et sa Eestis ei ela, muidu söödaks sind naha ja karvadega ära.” Siis rääkisin talle emapiima kasulikkusest, sotsiaalsest küpsusest ja kolmeaastasest kodusistumisest. “Ma tean küll seda põhjamaade teooriat!” ütles ta seepeale. “Aga laps peab teisi lapsi nägema ja harjuma eluga kollektiivis maast madalast peale. Meie kultuuris minnakse ikka teiste inimeste poole, mitte neist eemale. Esimesed kolm eluaastat on lapse arengus määrav aeg. Mingil juhul ei tohiks last koduseinte vahele sulgeda! Muidu kasvabki temast...” Mõtlesin, et ta ütleb eestlane, aga ta ütles – karu.
Sugulastest pole pääsu
Kui prantslaste emapuhkus oleks pikem, jääksid paljud neist koju kauemaks ja kasvatusteoreetikud mõtleksid kiiresti välja uued tõed, mille järgi joonduda. Selle üle, kas kolmekuune sõi-melaps vajab kollektiivi või mitte, peavad ka prantslased tuliseid vaidlusi, aga mulle jäi kõrva hoopis poole ja eemale jutt.
Seltskondlikkust hakatakse kasvatama esimestest eluhetkedest peale. Vaevalt jõuab pisike ilmale tulla, kui algab sugulaste ja sõprade defilee. Rahu ja vaikus? Ega siis lapse sündimine matus ole! Hops ühe sülest teise sülle, kingitused, lilled, õnnitlused, telefonikõned... Paar kuud oodata oleks ilmne hoolimatus. Seetõttu on sugulased platsis juba sünnitusmajas, sõbrad alates kolmandast päevast, kui just erikorraldusi pole antud. Ja hoidke alt, kui palatikaaslaseks ei juhtu mitte prantslanna, vaid näiteks Põhja-Aafrikast pärit noor ema. Siis pole kollektiivist, rõõmupeost ja auravatest rahvusroogadest pääsu isegi tekki üle pea tõmmates.
Põsemusi kui ”jäämurdja”
Väikesed prantslased kasvavad üles vähemalt miljoni põsemusiga. Põsesuudlus on helluse, tänu, tervituse, viisakuse või sõbralikkuse märk. Tuleb keegi külla – tehakse musi. Tuuakse kingitus – musi. Minnakse ära – jälle musi. Isegi arstitädi ja lasteaia uksel seisev valvur saavad oma jao, välja arvatud ägedal gripihooajal. Sünnipäeval võib olla 20 külalist, aga musi tuleb teha kõigile.
Põsesuudlus on “jäämurdja”: sunnib teise inimese juurde minema, teda viisakuse ettekäändel puudutama. Poisid hakkavad mingil hetkel meestel kätt suruma. Millal see “hetk” kätte jõuab, on pisut segane. Üks prantsuse härra meenutas, kuidas ta 13-aastaselt ühtäkki naabritele aia tagant lehvitama hakkas ning nägu tegi, nagu oleks tal mõni töö käsil. Vahetas kaugelt paar sõna, lõi käed mullast puhtaks ning läks alles siis lähemale. Jutt muudkui veeres ja nii ei tekkinud piinlikku momenti, kas teha musi – nagu varem – või suruda hoopis kätt.
Galantsust, õrnemale soole komplimentide ütlemist ja enese eest hoolitsemist õpivad prantsuse poisid ilmselt isadelt. Üldiselt ei pea tüdrukud end kiituse teenimiseks pooleks rebima. Võiks isegi öelda, et nad on komplimentidega nii harjunud, et kui tegu just ülivõrretega pole, siis võtavad nad kiidusõnu kui loomulikku reaktsiooni. Siirad eestlaste avaldused, nagu “mhmh”, “käib küll” või “päris normaalne”, käivad pigem karukasvatuse kui komplimentide hulka.
Mu pool-prantslasest laps ütles kord söögilauas “enam-vähem” ja tõlkis siis isale: “Ma ütlesin emmele, et ta tegi väga hea õhtusöögi.” Pärast seda sain ma aru, et jutud prantslaste tähelepanelikkusest on eestlased endale lohutuseks välja mõelnud – küsimus on eeskujus ja selles, kuidas midagi öelda. Ei ole mitte lihtsalt “tere” ja “aitäh”, vaid “tere, monsieur Callais” või “merci, madame Pitton”. Ja metroos inimsummas teed tehes öeldakse ikka “Pardon!”, isegi kui see tuleb sisinal ja läbi hammaste.
Lapsed teatris
Teatris on prantsuse lapsed omaette vaatepilt. Sageli on nende esimene etendus “Guignol” – nalja ja tagaajamist täis palagan. Laste ergutuskoor kostab kaugele tänavale. Nad skandeerivad juba viis minutit enne etenduse algust peategelase nime “Guignol! Guignol!”, trambivad jalgu, plaksutavad ja naeravad nii, et kukuvad peaaegu toolilt maha. Tõenäoliselt on nad ilma jäänud kodusest loengust, kuidas teatris käituda ei tohi.
“Lapsed, hoiatage mind, kui te kummitust näete!” ütleb Guignol.
“Kummitus! Kummitus!” hüüavad lapsed täiest kõrist.
“Kus? Kus?”
“Seal. SEAL!”
Kisa on kõrvulukustav ning lapsed on valmis lavale sööstma, et Guignoli päästa. Lapsed vaatavad etendust, vanemad teevad neist pilti. Selle kohta öeldakse, et tõeline etendus käib saalis, mitte laval. Huvitav, mis juhtuks, kui sama etendust mängitaks Tallinna Nukuteatris? Kas Guignol paneks suurest ehmatusest oma ameti maha?
Miks on nii, et eestlased ütlevad “normaalne”, kui prantslased ütlevad “suurepärane”? Mulle tundub, et suur osa sellest, mida eestlased peavad lõunamaa kuumaks vereks, on tõlke ja osalt kasvatuse küsimus. Naljakas on veel see, et prantslane ise peab end üsna külmaks ja eba-sõbralikuks inimeseks. Et temperamenti ja külalislahkust tuleb otsida rohkem lõuna poolt, Hispaaniast või Itaaliast...
