Inimene vajab aega, et kohaneda ja see kehtib ka puhkuse puhul. Niisiis kulub vähemalt nädal, et harjuda rahulikuma elutempoga ja seda nautima hakata. Paraku lippab aga puhkusel olles aeg kaks korda kiiremini kui nürilt töölaua taga veetes. Seda hoolimata sellest, kas olete plaaninud pikema lõõgastava reisi või teete väljasõidu vaid oma koduhoovi.

Töölt lahkudes said kõik poolikud asjad lauasahtlisse visatud, justkui oleks viimnepäev kohe käes. Paraku tuleb aga ühel hetkel nende juurde naasta. Pole just meeliülendav perspektiiv.


Peale vastumeelsuse töö suhtes kujutab kolmandik töölistest pärast pikka puhkust endale ette erinevaid kehalisi vaevusi: väsimust, isutust, uimasust, keskendumisraskusi, unetust ja südamekloppimist. Need on vallandanud meie psüühika, selgitab Lõuna-Hispaania Granada ülikooli professor Humbelina Robles Ortega.

Psüühika reageerib äkilisele tööšokile sageli hirmu-, kurbuse-, ükskõiksuse- ja sisemise tühjustundega. Robles soovitab puhkusejärgset stressi mitte üleliia tõsiselt võtta. Tegu pole depressiooni, vaid tujukusega, mis on ju päris normaalne, kui mõelda, et “magus elu” on jälle kord otsas ja hakkab pihta hall argipäev.

Reetlikud märgid

Puhkusejärgsest stressist annavad aimu kummalised ja ebarealistlikud soovunelmad - näiteks, et oleks ometi veetase Saaremaa ja mandri vahel nii madal, et praamid ei saaks sõita, siis saaks kauemaks saareelu nautima jääda. Võib juhtuda sedagi, et esmaspäeva hommikul jääte kolmest bussist järgemööda maha.

Puhkusejärgne stress võib varieeruda motivatsioonipuudusest kuni tõsise ärevuseni. Mitu päeva võtate juba hoogu, et arvuti taha minna. Mõistus käsib postkasti ummistavad e-kirjad avada, lihased aga ei kuuletu. Teisel päeval lähenete arvutile uuesti – juba pühite sellelt tolmu ja kärbsemusta. Kolmandal päeval avate lõpuks ärevustundega postkasti ja sadu kirju nähes palvetate, et ükski neist ei nõuaks kohest reageerimist.

Psühholoog Anneli Salk lisab, et pärast puhkust töölainele saamine sõltub sellest, kui palju huvi ja erialast rahuldust töö pakub. “Kui töö oli juba enne puhkuseleminekut pelgalt kohustus, siis ega töösse suhtumine puhkuselt tagasi tulles muutu,” arvab ta. “Seetõttu on igati kuldaväärt mõte otsida endale selline töö, mis kattuks huvidega ning sobiks iseloomuga, siis on puhkuselt tulles tore jälle töiselt tegutsema hakata.”

Jaga puhkus osadeks

Rusikareegel ütleb, et inimene vajab kolm nädalat puhkust, et ennast tõeliselt välja puhata. Viimaste uuringute järgi mõjuvad aga sagedased lühikesed puhkused meie kehale ja vaimule paremini. Need aitavad vältida ka puhkusejärgset melanhooliat.

Seepärast soovitab ka Robles Ortega võtta näiteks kaks 15- päevast puhkust aastas. Siis pole tööga alustamine nii traumaatiline. Puhkusereise võiks ette võtta suvel, aga ka muul ajal. Siis ei tundu töötamine vaid aja suveni venitamisena.

Kuidas stressiga võidelda

** Vahetult enne töö algust karju mõnel suveüritusel hääl kähedaks. Esimesest tööpäevast saab kohe haiguslehele jääda! Seda juhul, kui oled klienditeenindaja ja hääl on sinu peamine töövahend.

** Kui esimest tööpäeva ei õnnestunud mingi nipiga edasi lükata, hellita end suurejoonelise lõunaga. Töö võib ju veel veidi oodata.

** Kui võimalik, jaga oma kohustused teistele laiali.

** Viimane aeg on õppida ütlema “ei” – harjuta seda igal võimalusel, kui mõni uus kohustus püütakse sinu päikesest kõrvetatud õlgadele veeretada.

** Tähtsate kõnede tegemisega oota, esimesel puhkusejärgsel tööpäeval võivad need sind täiesti rivist välja lüüa.

** Muuda oma mõtlemisviisi: selle asemel et puhkuse lõpu üle vihastada, ole tänulik, et üldse puhkust said. Paljudes teistes riikides on puhkused palju lühemad!