Puudel Credo läheb täna iludusvõistlusele
Neljapäeval tuli Credo "ema" Inga Siil töölt natuke varem koju, sest täna, laupäeval on Lauluväljakul rahvusvaheline koertenäitus. Ühel puudlikoeral tuleb enne etteastet veeta kuus tundi ilusalongis. Kogu seda lõputut küürimist, lõikamist ja pügamist toimetab Inga ise.
Ingal kasvab prae- gu Mustamäe korteris kaks lumivalget puudlit. Mõlemad on näitusekoerad. Vanema nimi on Claritys Christopher ehk lihtsalt Kiku. Nooremat kutsutakse Credoks, kuid sünnitunnistusel seisab Martinas Fanfarron (Uhkeldaja). Inga kodus pole kappi ega riiulinurka, kust ei vaataks vastu puudlikuju või lemmiku foto. Seinu katavad koertenäitustelt võidetud rosetid, sekka ristpistes puudlipildike või joonistus Kikust ja Credost. Loomulikult on puudlikeste pilt ka põllel, mille Inga endale enne juuksuriametisse asumist ette seob. Kuid nii suur koerasõber ta küll ei ole, et majas võimu ära annaks.
Koeri ei või ära hellitada
"Mõned koerad on küll hirmus ära hellitatud," teab ta. "Näiteks ei laskvat paljud puudlid endal küüsi lõigata. Ühelt naiselt kuulsin, et tema puudel ei lase mehel voodisse tulla. Mina ei saa sellisest suhtumisest aru," löövad Inga silmad põlema. "Koerale tuleb lihtsalt selgeks teha, kes lõpuks on majas peremees."
Credo läheb tõrkumata vanni ja laseb end dushiga märjaks kasta. Pesemine ja pügamine on tema jaoks rutiin. Näitusekoera ei pesta ainult puhtuse pärast. "Mida tihedamini seda teha, seda paksem karv," avaldab Inga. Koera pestakse koerashampooniga, millel on inimese omast erinev Ph-tase. Enne vanniminekut tuleb karvad põhjalikult läbi kammida, muidu jääb kasukas takuseks ja shampoon ei tule välja.
"Mõni ei pese oma koera ise sellepärast, et kardab vee kõrva minemist. Koer oskab ennast väga hästi raputada," ütleb Inga. "Inimesed arvavad, et lasen iga päev neil kääridega üle turja, harjan ja tupsutan. Tegelikult ainult kaks korda kuus." Tänavale jalutama minnes on tähelepanu garanteeritud. "On kahesugust arvamust. Mõne meelest on pügatud puudli ilu lausa taevalik, teised peavad minu tegevust looma piinamiseks ja narrimiseks," teab Inga. "Mina pean tobedaks hoopis koerariideid, sest koera riided on tema karv. Talvel jätan looma taguotsale pika kasuka, et ta ei külmetaks. Olgugi, et pügatuna on ta ilusam." Õnneks on näitused ikka soojal ajal.
Koer naudib esinemist
Argipäeval on mõned abivahendid siiski vajalikud. Puudlite pikad kõrvad on kiletorude sees ja peakarvad juuksekummidega kinnitatud. "Teisiti ei saa, muidu on kõrvad nii supi kui ka pori sees." Porise ilmaga panevad puudlid oma jalatupsude kaitseks jalga vakstust sääretorud. Kui aga koertel tuleb pähe poriloigus tuisata, siis Inga ei keela. Looma tuleb pärast lihtsalt vannitada. Jalgade pühkimine pärast õuest tulekut on selline asi, mis tema koertel ei unune: "Nad seisavad esikus seni, kuni olen nende jalad lapiga üle käinud."
"Õigupoolest ei saanud ma algul ise ka aru, mis võlu neil näitustel on. Hasart tekkis siis, kui seal käima hakkasin," tunnistab Inga. Tema seinal on kalender, kus näituseajad värvilise markeriga läbi joonitud. Iga kuu kohta tuleb vähemalt neli esinemist. "Kõigist osa võtta ei jõua," tõdeb ta.
"Minu mõlemad koerad on väga heast sugupuust. Kiku on seitsme maa tshempion. Credoga läheme suvel Itaaliasse maailmavõitja tiitlivõistlusele." Hele puudel on lihtsalt efektsem, torkab rohkem silma, peab puudliomanik oma lemmiku väljavaateid heaks.
Seda Inga ei usu, et koer ise oma saavutatud tiitlist aru saab. "Seda ta teab küll, millised on näituse asjad ja ootab väga oma esinemist. Ta saab ka aru, et talle plaksutatakse," on Inga märganud.
Koertenäitus kujutab endast põhiliselt iludusvõistlust. "Igal koeratõul on ette nähtud kindel standard, milline ta peab välja nägema. Vaadatakse pea kuju ja hinnatakse karvkatet. Puudli puhul on väga tähtis tema pügamise viis. Karv tuleb jätta kasvama kindlatesse piirkondadesse. Ilu mõttes strateegiliselt tähtis on turja karv. "Minu puudlid kaelarihma ei kanna, sest see rikuks turjakarva. Selle asemel kasutame ketti," ütleb Inga. "Puudlil on nii, et kui ta ennast vigastab või puuk teda hammustab, kasvavad haige koha peale pruunid karvad. Pügamisel on see tõeliseks nuhtluseks," näitab puudliomanik õnnetult oma koera rikutud "sokki".
Esimese pügamise lasi Inga koerale teha tädil, kes on elukutselt juuksur. Seejärel hakkas tasapisi ise proovima. "Kui koer esimest korda lõigatud sai, olin väga rahul, aga ema meelest oli ta välimus üsna nutune. Nüüd tulen juba päris hästi toime. Tulemusega pole ma kunagi päriselt rahul, aga keegi kõrvalt ei saa ühesentimeetrisest erinevusest õnneks aru."
Neile, kes tahavad endale või oma lapsele koera võtta, soovitab Inga enda vastupidavust esialgu roti või kalade peal katsetada. Hulkuvaid koeri ja hoolimatuid koera-omanikke pole enam juurde vaja. Inga annab nõu: "Inimene peaks läbi mõtlema, kus ta koeraga väljas käima hakkab. Kui peale aknaaluse selleks mõistlikku kohta ei meenu, siis oleks parem koerapidamisest loobuda."
Koer peaks sobima peremehega ka iseloomult. "Mulle näiteks bernhardiin ei sobiks, ta on minu jaoks liiga flegmaatiline. Mõnele ei meeldi jälle puudlid, sest nad on väga elavad ja suhtlemisaldis." Inga pühendab koertele iga päev peaaegu kogu oma vaba aja, kuid sellest ei kahetse ta ainsatki sekundit.
