Puuduvat r-i tuleb otsima hakata õigel ajal
“Patat!” vaatab väike laps nõudlikult tädile otsa. Paraku tädi seda dialekti ei valda ja nuputab tükk aega, millest võiks küll juttu olla. Pakub üht ja teist, aga miski pole õige. Lõpuks saabub emme, kelle silmis süttib mõistmisesäde: “Kas sa tahad patat? Aga palun!” Selgub, et pata on mahl.
Selliseid kummalisi sõnu mõtlevad väikesed lapsed välja käigu pealt. Mõnel kujuneb välja lausa oma keel, millest vaid ema saab aru. Kui vanaema võtab pisikese mõneks tunniks enda hoida, tuleb talle lapse põhileksikon ette lugeda, et ta segadusse ei satuks, kui laps küsib nupissimmit (multifilmi) näha.
Uued sõnad toovad nalja ja naeru, aga mõnele vanemale ka muret, kui ta märkab, et mõni häälik on järjepidevalt puudu. Logopeed Inna Marats rõhutab, et iga lapse kõneoskus kujuneb individuaalselt, igaüks areneb omas tempos.
Maratsi poole on pöördunud muretsevad vanemad, kelle kaheaastane ei oska r-häälikut või on tema keel s-i hääldades hammaste vahel. Selles vanuses on see aga eakohane, sest lapse keelelihased on veel nõrgad.
Kui nõuda liiga vara õiget hääldust, siis võib r-häälik “kurku minna” ehk moodustub uvulaarne r, sest keel pole õigeks häälduseks veel valmis. “Kui uvulaarne r on juba välja kujunenud, siis on arukas varakult logopeedi poole pöörduda, sest kinnistunud vale häälduspositsiooni on hiljem raske ümber õppida,” hoiatab Marats.
Samas leidub emasid-isasid, kelle kolmeaastane ütleb vaid mõne üksiku sõna, kuid vanemad ei näe muretsemiseks põh-just, sest lapse isa hakkas ka alles kolmeaastaselt rääkima.
“Olen seda meelt, et kõik lapsevanemad tahavad oma lastele head. Väikesed möödalaskmised tulevad pigem teadmatusest,” ütleb Marats.
Eakohane areng
Koogamis- ja lalinaperioodil on lapse häälitsuste matkimine täiesti omal kohal. Korrates lapse öeldud häälikut või silpi, saame maimukest “vestlusse” kaasata. Mida enam lapse häälitsusi matkida, seda aktiivsemalt hakkab laps lalisema.
Pea igas peres on omad lalinasõnad, kuid nendega ei maksa liialdada, hoiatab Marats. “Lapse kõne areneb matkides ja seepärast on oluline, et ta kuuleks õiget kõnemudelit. Me aitame last tema kõne arengus palju, kui kordame tema öeldut õigesti,” selgitab ta. Seda tehes ei tohiks jätta muljet, et me parandame last. Seepärast soovitab Marats oma vastust alustada sõnaga “jah”. Näiteks ütleb laps: “Miia uua taha.” Ema: “Jah, Miia tahab juua. Kas sa tahad piima juua?”
Pooleteiseaastase lapse sõnavara kasvab kiiresti, teise eluaasta lõpus hakkab laps kasutama kahesõnalisi lauseid. Grammatilised baasoskused omandab ta kolmandal eluaastal. Marats soovitab vanemail kasutada grammatiliselt õigeid, lihtsaid ja lühikesi lauseid. Kõne tempo võiks olla pisut aeglustatud. Kasulik on lapse öeldut laiendada. Näiteks: “Issi leikas nugaga.” Täiskasvanu: “Jah, issi lõikas noaga suurt saia.”
Lasteaia logopeedide esindaja Raili Mäll lisab, et igapäevane ettelugemine ja koos pildiraamatute vaatamine on head kõne arengu toetajad.
Raamatute vaatamisel saab täiskasvanu rikastada lapse tegu- ja omadussõnade ning ruumisuhteid väljendavate sõnade pagasit.
“Ülekordamist väärib ka tõsiasi, et pidev mürafoon – teler, raadio – mõjub ebasoodsalt lapse kuulmise ja kõnetaju arengule,” hoiatab Mäll. Ka soovitab ta kolmeaastase lapse vanemail loobuda nn hoidekeelest (papud, nämm-nämm jne) ning nimetada asju korrektselt.
Oma praktikast lähtudes leiab Mäll, et kaheaastase kõnetu lapse või kolmeaastase vähese sõnavara ja ebaselge kõnega lapse puhul on logopeedi konsultatsioon igati tervitatav.
Statistikal põhinevat hinnangut kõnehäiretega laste arvu kohta Eestis pole. “Subjektiivsel hinnangul väidaksin, et nende laste arv kasvab,” ütleb Mäll.
Sõnad sassis
•• klepsekas – kleepekas; kraadio – raadio; padupidi – tagurpidi; pibu ja pidu – tibu; kinnkonn – kilpkonn; limon – limonaad; baan – banaan; apa – mahl; dööveedöö – DVD; eened – seened; ussid – sussid; aba – naba; simbsaama ja siima-saama – pidÏaama; pongenjas – põngerjas; pokakooni – makaron; ketšukak – ketšup; täpsi – veeloik; tšibulii – Îiguli; käbalik – ämblik; knogne – vorst; manaisa – vanaisa; manama – vanaema; onu ahvi – neeger; taakron – draakon; tepariinu – lepatriinu; palvingo – flamingo; teopart – leopard; imine – inimene; tügur – tüdruk; nuunurimees – huumorimeel; issi õnneltab – issi on õnnelik; bareliin – baleriin; panshoon – shampoon; tibupitsamarjad – kibuvitsamarjad; kiki – kohuke; mää – laelamp; titista – sitikas; bibikas – liblikas.
Lapse kõne areng
•• Eesti keele üks raskemaid häälikuid on r. Sageli moonutatakse või asendatakse ka häälikuid s, k, õ, l.
•• Väikelaste kõnele on iseloomulik pehme hääldus, mis on tingitud keelelihaste nõrkusest ja kaob umbes nelja-aastaselt. Samuti hammastevaheline hääldus, mida põhjustavad puudulik hambakaar ja keelelihaste nõrkus.
•• Kaheaastane laps hääldab enamasti õigesti vaid üksikuid sõnu ja lihtsamaid häälikuid. Kahe- kuni kolmeaastaste laste hääldusvead on enamasti füsioloogilised ehk eale omased. Nende pärast ei pea veel logopeedi juurde tõttama.
•• Kolmeaastane laps hääldab õigesti enamikku häälikutest, kuid võib eksida r-i, s-i, k, l-i, õ ja ü-ga.
•• Nelja-aastane laps võib eksida r-i, s-i ja k hääldusega (soovitatav pöörduda logopeedi poole).
•• Viieaastane laps hääldab õigesti kõiki emakeele häälikuid.
•• Sõnavara arendamiseks sobivad pildilotod, piltdoominod, memoriinid.
