Paljudel meist on pideva stressi tõttu töönädala lõpuks närvid täiesti läbi. Põhjuseks võivad olla probleemid ülemusega, ülejõu käivad kohustused või pinged kolleegide vahel. Ainus, millest unistad, on ruttu koju jõuda ja end diivanil välja sirutada. Selle asemel venid liiklusummikus, et ühest linnaotsast teise jõuda.

Kui lõpuks koduukse lahti lööd, on ärrituse viimane piir juba käegakatsutav. Uudiseid kuulata ei saa, sest laps mängib valjuhäälselt. Pisikese manitsemine lõppeb krahhiga – laps nutab, sina karjud ja naine süüdistab sind pisikese halvas kohtlemises. Tüli kasvab üle suuremaks arvete klaarimiseks.

Viha kandub valele inimesele

Kes poleks seda tunnet kogenud, kuidas viha muudkui koguneb, sest enamasti ei saa või ei oska sa seda õige inimese peal välja elada? Ülemuse ees tuleb suu pidada, sest iial ei tea, mis repressioonid karmimatele väljaütlemistele võivad järgneda. Ämma kriitika puhul surud hambad kokku ja mõtled, et ta läheb kahe tunni pärast nagunii oma koju tagasi. Naine näägutab, et vii prügikast välja, aga sina suudad stoilise näo ette manamisega jätta mulje, et pole seda juttu kuulnudki.

Sageli saab kogunenud vihalaadungi enda peale kõrvaline isik. Pahandame lapsega, kuigi oleme vihased partneri peale; käitume liikluses agressiivselt, sest tööl ei julge me end kehtestada; õiendame kassiiri kallal, kes ei tegutse piisavalt kiiresti, sest oleme tegelikult iseendaga rahulolematud. Mõne inimese agressiivsus väljendub sõnades, teise puhul ka tegudes.

Agressiivsus pole üdini halb tunne. Evolutsiooni jaoks oli see hädavajalik – võidelda tuli toidu ja peavarju pärast. Tänapäeval aitab see tunne meil konkureerida edu, võimu, raha ja positsiooni pärast. Saksa psühholoogiaalane ajakiri Emotsioon vahendab Hamburg-Eppendorfi ülikoolikliinikumi psühhoana-lüütiku Hertha Richter-Appelti arvamust, kes peab enda kaitsmiseks agressiivsust vajalikuks. Seda on vaja nii tööl kui ka lähisuhetes. Ta leiab, et targem on korralikult üksteise peale karjuda kui pikaajalist vihamüüri laduma hakata.

Agressiivsetel tunnetel on uskumatu jõud. Kui neid pidevalt alla suruda, võib see esile kutsuda maovaevusi või teisi tervisehädasid. Seda jõudu eesmärgi saavutamiseks rakendades võib paljutki saavutada. Ilmselt ei suuda mitte keegi läbida maratoni teatava annuse agressiivsuseta enda aadressil.

Väikelaste agressiivsus

•• Väikelapse puhul on agressiivsus üsna tavaline nähe.

•• Agressiivsuse põhjus on see, et põnnid ei tunne veel teisi viise, kuidas oma tahtmist saada.

•• Lapse agressiivsusel võib olla ka muid põhjusi. Kui ta näeb pidevalt peresiseseid vaidlusi, hakkab ta arvama, et see on sobilik käitumisviis.

•• Lapsed, kes ei saa piisavalt tähelepanu, hoolivad ka vähem teiste tunnetest.

•• Pidev ja karm karistamine kasvatab agressiivsust. Lapse sobimatut käitumist ei tohi premeerida tema soovidele järele andmisega.

•• Lapse agressiivsus on vanemale häiriv, aga umbes kolme-aastaselt hakkab sedalaadi käitumine vähenema.