Võrrel­des hai­gu­se esi­ne­mis­sa­ge­du­se­ga te­hak­se trom­bolüüsi ko­gu maail­mas suh­te­li­selt vä­he. Eu­roo­pas saab vas­ta­vat ra­vi kesk­mi­selt kaks ku­ni kolm prot­sen­ti pat­sien­ti­dest. Sa­ma seis on ka Ees­tis. Teis­test ees­ku­ju­li­ku­mad on Soo­me ja Aust­ria, kus ra­vim jõuab 10–20% hai­ge­te­ni. Aust­rias jõua­vad pat­sien­did haig­las­se kesk­mi­selt 45 mi­nu­ti­ga.

Ees­ti in­sul­di töörühma ju­hi ja TÜ klii­ni­ku­mi neu­ro­loo­gi Ja­ni­ka Kõrva sõnul on Soo­mes kor­ral­da­tud ula­tus­lik­ke kam­paa­niaid, mil­le­ga tut­vus­ta­tak­se ini­mes­te­le in­sul­di sümp­to­meid, et omak­sed os­kak­sid kii­res­ti ja pä­de­valt rea­gee­ri­da. Ka era­kor­ra­li­se me­dit­sii­ni töö­ta­jad on vas­ta­valt inst­ruee­ri­tud – sel ajal kui hai­ge on kii­ra­biau­to­ga teel, val­mis­tu­tak­se haig­las te­da vas­tu võtma. LTKH när­vi­hai­gus­te kes­ku­se ju­ha­ta­ja Kat­rin Gross-Pa­ju tun­nus­tab ka Soo­me et­te­val­mis­ta­tust. Te­ma sõnul on näi­teks Hel­sin­gis loo­dud eral­di vas­tuvõtu­ruu­mid koos kom­puu­ter­to­mo-g­raa­fi­ga. Sel­le­ga väl­di­tak­se suu­re­mat aja­ka­du haig­las.

Abi võiks olla ulatuslikum

Ome­ti po­le põhjust meie mee­di­ku­te­le nä­pu­ga näi­da­ta, sest Ing­lis­maal va­lit­seb tun­du­valt ras­kem seis. Seal te­hak­se sa­ma pal­ju trom­bolüüse kui meil. Veel kuue aas­ta eest aru­ta­ti saa­re­rii­gis tõsi­mee­li, et in­sul­di­hai­geid po­leks ehk va­ja haig­las­se tuua­gi ja neid tu­leks ra­vi­da ko­dus. Gross-Pa­ju sel­gi­tab li­saks, et Ing­lis­maal na­pib neu­ro­loo­ge ja te­ge­li­kult on Ees­tis olu­li­selt pa­rem ars­tia­bi kui pal­ju­des vä­lis­rii­ki­des.

Ees­tis te­hak­se trom­bolüüsi kol­mes Tal­lin­na haig­las ja TÜ klii­ni­ku­mis. Keh­ve­mas­se sei­su jää­vad kau­ge­ma­te ha­jaa­sus­tu­se­ga piir­kon­da­de ja saar­te ela­ni­kud, kes ei pruu­gi küllalt kii­res­ti haig­las­se jõuda. Kau­ge­ma­te piir­kon­da­de ela­ni­ke abis­ta­mi­ne on prob­leem ka mu­jal maail­mas. Kas la­hen­du­seks oleks te­le­me­dit­siin või mi­da­gi muud, sel­les po­le veel kok­ku­lep­pe­le jõutud.

Põhjus, miks kõigis haig­la­tes trom­bolüüsi ei teh­ta, seis­neb sel­les, et prot­se­duur eel­dab neu­ro­loo­gi osa­lust. See tä­hen­dab oma­kor­da, et när­viarst peab ole­ma ööp­äev lä­bi val­ves, mis käib ko­ha­li­kel haig­la­tel üle jõu.

När­viarst hin­dab olu­kor­da, sel­gi­tab väl­ja, kas ra­vi­mi­le po­le äk­ki vas­tun­äi­dus­tu­si. Sa­mu­ti tu­leb uu­ri­da pead kom­puu­ter­to­mog­raa­fi­ga, et sel­gi­ta­da, mis lii­ki in­sul­di­ga on te­gu. Kui pil­dilt pais­tab aju­si­se­ne ve­re­jooks, siis trom­bolüüsi ei teh­ta. Sel ju­hul võetak­se ka­su­tu­se­le muud ra­vi­mee­to­did.

Ees­tis juh­tub aas­tas li­gi 6000 in­sul­ti, ent te­hak­se vaid 60 trom­bolüüsi. Ja­ni­ka Kõrv usub, et trom­bolüüse võiks meil te­ha mi­tu kor­da enam – näi­teks 400 aas­tas. Dok­tor Gross-Pa­ju li­sab, et te­ge­li­kult li­mii­ti po­le­gi ja Ees­ti oma väik­su­se­ga võiks üri­ta­da trom­bolüüsi­da kümmet ja miks mit­te ka kahtkümmet prot­sen­ti in­sul­di­hai­geid. See eel­dab aga pi­de­vat tööd ja ini­mes­te tea­vi­ta­mist, mil­le kal­lal on viis aas­tat ju­ba ka vae­va näh­tud.

Sel­leks tu­leb mur­da Nõuko­gu­de ajast le­vi­nud aru­saam, et in­sul­di pu­hul po­le enam mi­da­gi pa­ra­ta. Tead­ma­tus on­gi põhjus, miks pal­jud kii­ra­bis­se ei he­lis­ta. Ome­ti al­gab abi and­mi­ne kii­rabi kut­su­mi­sest. Tar­tus te­gut­sev Ja­ni­ka Kõrv on Tar­tu kii­ra­bi töö­ga ra­hul ning ka Kat­rin Gross-Pa­ju kii­dab Tal­lin­na era­kor­ra­li­se me­dit­sii­ni esin­da­ja­te tööd. Paar kor­da aas­tas ko­gu­tak­se kõik olu­li­sed lülid (ala­tes häi­re­kes­ku­sest ja kii­ra­bitöö­ta­jaist neu­ro­loo­gi­de­ni väl­ja) ühi­se­le koo­li­tu­se­le, et ma­si­navärk töö­taks õli­ta­tult. “Tead­lik­ku­se pa­ran­da­mi­ne on olu­li­ne, ent ega päe­va­pealt kan­napöö­ret te­ha ei saa,” li­sab ta. Gross-Pa­ju soo­vi­tab aga igal ju­hul kut­su­da kii­ra­bi ja mit­te ha­ka­ta omal käel hai­get ko­ha­le toi­me­ta­ma. Elu on näi­da­nud, et kii­ra­bi on igal ju­hul kii­rem.

Fikseeri aeg ja helista abi!

Pat­sien­di lä­he­da­sed pea­vad os­ka­ma in­sul­di tun­nu­seid mär­ga­ta, fik­see­ri­ma in­sul­di aja ja he­lis­ta­ma pääs­te­tee­nis­tu­se numb­ril 112. Gross-Pa­ju sõnul eri­neb in­sult süda­mein­fark­tist sel­le poo­lest, et ini­me­ne ei tun­ne min­git va­lu. Kui aga jää­da oo­ta­ma, ku­ni nõrkus üle lä­heb, kao­ta­tak­se väär­tus­lik­ku ae­ga ja hal­va­tus võib hoo­pis süve­ne­da.

Igal ju­hul tu­leb kii­ra­bi kut­su­da ka siis, kui on ma­ha ma­ga­tud trom­bolüüsi te­ge­mi­se aeg. Tih­ti­pea­le ta­bab in­sult ini­mest une pealt ja siis on ras­ke täp­set ae­ga kind­laks te­ha, ent sel­lest hoo­li­ma­ta tu­leks hai­ge viia ra­via­su­tus­se. Seal ra­vi­tak­se kaa­su­vaid hai­gu­si, jäl­gi­tak­se, et pat­sien­di üld­sei­sund oleks sta­biil­ne. Li­san­dub kõne­ra­vi ja füsio­te­raa­pia, et ini­me­ne ei jääks pas­siiv­selt la­ma­ma, vaid õpiks uues­ti nii pal­ju kui võima­lik en­da eest hoo­lit­se­ma.

Insuldi tunnused

Insuldi tõenäosus on suurem:

•• kõrge vererõhu, südame isheemiatõve, kõrge kolesteroolitaseme ja suhkurtõve korral ning suitsetajail. Riskitegurid on ka vähene liikumine, ebatervislik toitumine, krooniline kopsuhaigus, vähktõbi.

•• insulti peetakse vanemate inimeste haiguseks, ent Eestis puudutab see 25% juhtudel tööealisi elanikke

•• esmaseid insulte on meil aastas 223 juhtu 100 000 elaniku kohta.

•• insuldi kordusrisk on esimese kuu jooksul 10%

Tunnused:

•• ootamatu nõrkus, mis avaldub peamiselt ühel kehapoolel – näol, käsi ja jalg ei liigu

•• ootamatu segadustunne, raske on ennast väljendada ja teistest aru saada

•• ootamatult kaob ühe või mõlema silma nägemisvõime

•• ootamatud käimisraskused, peapööritus, tasakaalukaotus

•• ootamatult, ilmse põhjuseta algav ülitugev peavalu

Insuldi mõju on erinev ja sõltub insulditüübist

••Insuldil on kaks alaliiki: ajuverejooks ja isheemiline insult. Viimati nimetatu moodustab 80% juhtudest. Põhjuseks on tromb, mis ummistab mõne ajuarteri ja kahjustab aju verevarustust.

••Kui hapnik ja toitained enam ajju ei jõua, hakkavad ajurakud surema – see juhtub minutitega. Tagajärjed on enamasti pöördumatud, sest surnud rakud ei uuene. Kui võrrelda insuldi ajal kaotatud neuronite hulka eaga kaasneva neuronite kaotusega, siis vananeb aju insuldi korral iga tunniga 3,6 aastat. Seda juhul, kui patsient ei saa ravi.

••Insuldi mõju on erinev ja sõltub insulditüübist, sellest, milline ajupiirkond saab kannatada, ja ajukudede kahjustuse astmest. Tagajärjeks võib olla nõrkus, kõne mittemõistmine või suutmatus ise end selgelt väljendada. Samuti muutused mõtlemisvõimes, emotsionaalsuses ja mälus. Ka depressioon on samuti insuldi

tagajärg.

••Pärast isheemilist insulti on neli korda suurem tõenäosus, et inimest tabab järgmise kahe aasta jooksul taas insult.