Paljuski põhjustasid selle tüüplause kõlamist Planti saabumise üksikasjad. Led Zeppelini ekslaulja ei esinenud ju Tallinna lauluväljakul, Sakala keskuses ja linnahalliski ei esinenud ta mitte. Robert Plant oli osa Paralepa rannas peetavast ilutulestikuvõistlusest, moodsast laadast kui soovite.

Pseudoprobleemid olid varmad tekkima. Ei olnud ma sugugi sada protsenti kindel, et esimene näost näkku kohtumine rockmuusika ajaloo kümne olulisema figuuri hulka kuuluva mehega tingimata sellises kontekstis peaks toimuma. Väljamüüdud Madison Square Gardenist Haapsalu külje all laiutavale aasale jõudmine näis Robert Planti kiireima mõeldava allakukkumisena. Kuid nokkmütsides lapiliste nägudega jõmme, kes esimesel võimalusel sulle oma õlletoobi sülle valavad, liigub igal pool. Neist polnud pääsu Rock Summeril, neid sagib Roskildes, võib-olla isegi Madison Square Gardenis. Puritaanlik protest oleks lõppenud ilmajäämisega parimast kontserdist, mis Eesti pinnal eales aset on leidnud. Just seda Robert Planti reedeõhtune show oli.

Ohte pettuda oli mitmeid. Kui palju on temas täna Robert Planti ja kui palju üht neljast Led Zeppelini liikmest? Mil määral koosneb tema praegune maailm Zepi nostalgiast, kohutuslikest “hittidest”, mida inimesed kannatamatult ootavad?

Robert Plant ei olnud “Remu plays Hurriganes”. Oma kava oli ta koostanud nutikalt, suuremas osas koosnes see kuuekümnendate lõpu folgist ja psühhedeeliast, selle vähem skisofreenilisest osast. Siin oli hõljuvat ida-flirti, bluusi ja Tim Buckley ning Love’i kavereid. Kitarri feedbacki ning Moog süntesaatori ümmargusse kulgemisse sulas Plant tervikut lammutamata. Me ei näinud staari ja taustabändi, isiksust ning abijõude. Me nägime ainult isiksusi. Jah, Robert Plantil on ikka veel väga palju öelda. Või tajuda? Sõna feel ehk tundma oli kõige sagedamini kõlav verb Planti nappides vahetekstides.

Oma sooloalbumeid ei puudutanud ta kordagi, Led Zeppelinigi kaunis ettevaatlikult ja originaaliläheduse poole püüdlemata. Kuid need vähesed korrad, mil ta Zepinäljaseid kõrvu hellitas, olid shokeerivad. “In the Light” oli kontserdi ootamatuim valik, üks õhtu kõrghetki. See ambienti ja klassikalisi Zeppelini kitarririffe ühendav tükk kõlas paremini kui kunagises algupärandis. Nagu ka kõik ülejäänud Led Zeppelini puudutused. See oli uskumatu.