Robert Planti uskumatult täiuslik rokk-kontsert
On asju, mis Inglismaal ilmselt teistmoodi mõjuvad kui näiteks Lääne-Eestis. Üks neist on kahtlemata Robert Planti kontsert.
Mõne aasta eest, kui Haapsalu suunas kihutavas autos esiklaasile maanduvaid üksikuid vihmapiisku põrnitsesin, ei osanud ma kultuuriajaloo mõjukaimate suurkujude vaieldamatusse esikümnesse kuuluva Robert Planti esinemisest keskmise suurusega ja Eestigi kontekstis lokaalse tähtsusega ilutulestikufestivalil midagi arvata. Kontekst näis olevat halvim mõeldavaist ja põhjuseks oli too laat, mille peaklounina Led Zeppelini laulja oma Eesti debüüdi pidi tegema, mitte kodune isikupäraseim kuurortlinn. Ometi oli Robert Planti esimene Haapsalu-kontsert (teisele ma kahjuks ei jõudnud) elu vapustavaim kogemus. Sellest parem saab olla ainult Robert Planti Londoni-kontsert. Ja siingi pole mõtet geograafilisi põhjusi otsida.
Londoni Kentish Townis asuv The Forum on täis inimesi, kellele Stephen Davise kirjutatud Led Zeppelini biograafia “Hammer of the Gods” on pühakiri. Religioosse kogemuse termin võetakse Briti meedias appi siis, kui mõni kunagine suurkuju ootusi petva kontserdi annab või plaadi ilmutab. Täna pole seda vaja teha. Mis sest, et kontserdimaja täitvate, valdavalt üle 40-aastaste meeste silmis vilkuv “meie Robert, kes sa oled laval” tuluke igale kohe kõlama hakkavale noodile sakraalse aktsendi annab. Pole kahtlust, et enamik neist meestest oli kohal ka siis, kui “Hammer of the Gods” raamatu sensatsioonilised sündmused tegelikult aset leidsid.
Hüpnootiliselt gruuviva araabia break beat’i saatel püünele tekkiva Planti ja tema The Strange Sensationsi nimelise saatebändi esimesed paarkümmend sekundit kohalolekut defineerivad kogu tänase õhtu, ja nagu järgmisel päeval neidsamu sõnu arvutisse tagudes selgub, tähelepanuväärselt pikemagi aja. Võimalik, et järgmise Planti kogemuseni välja.
Inkognito vesistav Page
See kõik on absoluutselt täiuslik. Kõiges oma ebatäiuslikkuses, kui tollele pimestatud väitele mingitki vabandust üritada leida.
Robert Plant manööverdab viimase plaadi “Mighty Rearranger” pärlite (isiklikud lemmikud on “Tin Pan Valley” ja “Another Tribe”) ning Led Zeppelini materjali vahel, mida ta kogunenud õnnelike rõõmuks häbenematult palju taaskülastab. Pisut moonutatud kitarrikäiguga “Black Dog”, suhteliselt originaalitruud “What Is And What Should Never Be” ning “Four Sticks”, akustiline “Going to California”, varjamatute orientaaltoonidega “Gallows Pole” ja põhiseti lõpetanud “When The Levee Breaks” pole suure tõenäosusega varem nii hästi kõlanud, väidetagu mida tahes.
Saatebänd on erakordne: vasakul tiival riffe üksteise otsa laduv kitarrist Justin Adams tasakaalustab teisel küljel eksperimentaalsesse tagasisidesse uppuvat kitarristi, kel asjakohane nimi Skin; klahvpillimängija John Baggot on tuntud Moogi süntesaatorite fänn, 29-aastane bassist Billy Fuller on loomingulisem kui Stanley Clarke ja Billy Sheehan kokku ning trummar Clive Deamer hoiab pulki peos nagu Art Blakey või kes tahes teine jazz’ilegend. Kui poleks kohal, ei usuks. Päris lõpuni ei usu kohalgi olles.
Plant teeb eeldatava kummarduse pärimusmuusikale (“Hey Joe” – kuulsaim variant Jimi Hendrixilt) ning Bob Dylanile (“Girl from the North Country”) ja lõpetab lisalugude ploki kohustusliku hümniga “Whole Lotta Love”. Tema orgastiline baby kõlab minu sünniaastal salvestatud teise Led Zeppelini plaadiga võrreldes “küpsemana” ning kuigi võrdlus veinidega on banaalseim, mis hetkel pähe võiks karata, teeb ta seda ometi.
Pärast Led Zeppelini traagilist lõppu käinud Plant koos tütrega Zeppelini kitarristi Jimmy Page’i hilisema bändi The Firm kontserdil ja puhkenud tagumises reas pool-inkognito istudes nutma. ”See mees mängib nii ilusti,“ vastanud ta oma tütrele, kui too isa pisarate põhjust päris. Kusagil Forumi kõige pimedamas nurgas samamoodi vesistav Page oli täna õhtul igatahes kohal. Selles pole kahtlust.
