Rokilegendid tõid teate omaenese surmast
Nii tihe pole kohalik kontserdi-graafik veel kunagi olnud. Vaevalt jõuab noorte neiukeste südamed põksuma löönud noormees Tallinna lennujaama kaudu järgmist Ida-Euroopa linna vallutama minna, kui järjekordne seltskond – sedapuhku pigem vananevate meeste kalestunud hingedes sooje mälestusi tekitav – Saku suurhallis valgusvihku astub.
Ainus probleem neil päevil erakordselt vilkaks muutunud kontserdielu juures on asjaolu, et koha eest muusikahuvilise eestlase rahakotis võitlevad jätkuvalt vaid vähem ja veel vähem aktuaalsed tegelased. Ehk siis popnäod, keda viimati nähti televiisoris paarikümne aasta eest. Kuid karm majanduslik tegelikkus teeb – nagu majandusõpikuis jutlustatakse – omad korrektuurid, ning lõppude lõpuks on ju nii Foreigner kui ka Alice Cooper vähemalt ajaloolise tõe valguses silmapaistvad nähtused. Aga nagu pühapäeva õhtu Tallinna suurimas kontserdipaigas tõestas, ei pruugi pelgalt ajaloost, isegi mitte suurepärastest lauludest, alati piisata.
Tüütu Foreigner
Foreigner alustas paljude bändi lähiajalooga vähem kursis olevate kuulajate ilmselgeks kurvastuseks ilma peategelase ehk ansambli klassikalise koosseisu laulja Lou Grammita. Lokkis juustega hõbekõri asemel tormles lava ühest äärest teise tubli mõnikümmend aastat noorem vokalist. Kunagi Ameerikat peaaegu täielikult valitsenud ning üle 50 miljoni plaadi müünud New Yorgi bänd võib küll hoobelda väga korraliku lauluraamatuga, millest suur osa – “Cold As Ice”, “Urgent”, “Juke Box Hero” ja muidugi “I Want To Know What Love Is” – tuli pühapäeval ka mängimisele. Ent millega hallipäise kitarristi Mick Jonesi juhitav orkester nüüd kahjuks kindlasti uhkustada ei saa, on võime neid suurepäraseid laule kas või nostalgilisigi emotsioone tekitades taasesitada. Kogu Foreigneri sett oli talumatult tüütu ning kõigist mõeldavaist rokiklišeedest koosnevat punnitatud tunnikest ei suutnud päästa ka aastate eest omandatud teadmine, et kõige kiuste on need laulud tähelepanuväärselt head. Mis sest, et tänasesse päeva sobivad need ehk mõnevõrra kehvemini kui kaheksakümnendate Ameerikasse.
Õhtu peatäht ehk Alice Cooper saabus lavale pärast mõningast pausi ning ei läinud kaua aega, kuni küll jalutuskepi, küll karguga bändikaaslasi togiv ikoon tõelise klassikani jõudis. Cooperi saund oli Foreigneri omast ehk natukene selgem, jõulisem igatahes, ent isegi Saku suurhalli kohta arusaamatult vilets. Ja ilmselt on siinkirjutaja, mitte Cooperi, probleem see, et nood fuzz-kitarriga võetud kvindirivid, millesse vanameister on otsustanud maskeerida ka oma varasema kraami, ei tööta enam. Mõnekümne aasta eest konservatiivse Ameerika alustalasid vaata et vääramatult kõigutanud power-akordidest on saanud etteaimatav standardite virn. Ja mida rohkem kuulaja nende tekitamise anatoomiaga kursis on, seda ambitsioonitum kogu see värk tundub. Rokk on oma kõige stereotüüpsemas väljenduses ehk paksuks moonutatud kvindimeres lõplikult surnud. Palju tänu Foreignerile ja Alice Cooperile selle teate toomise eest!
