Üks meie kunstikriitik õpetas kit§Si kunstist eristama nii: kui on roosa, läikiv ja sädeleva kullakarraga üle puistatud, siis on see kindlalt kit§S. “Printsess Lillifee” on tõesti väga roosa, läigib ja sädeleb igapidi.

Ka kirjandusega on nimetatud tootel vähe ühist. Pigem on tegemist teatud tüüpi tarbetekstiga, mis õpetab väikest tüdrukut, et riietuda tuleb maitsekalt. Loomad õpetavad väikest printsessi, et iga ilus riidehilp ei pruugi teise riidehilbuga sobida.

Aga kui sul on kodus kolme- kuni viieaastane tütar, kellele meeldib parasjagu kõik, mis läigib, sädeleb ja on samal ajal roosa, siis võid olla kindel, et see raamat meeldib talle väga. Eriti muidugi see, et raamatu lõpus on nii imenunnu ümbrikus kutse haldjaballile ja papist haldja-kroon, mille jõnglane kindlasti kohe välja kisub ja terveks õhtuks oma pähe jätab. Ükski loeng kitšist ja kirjandusest siin ei aita, pole midagi parata.

Justkui kaitsesüst

Raamatukoguhoidjad teavad nimelt juba ammu, milliseid raamatuid lapsed võtaks, kui neile valida antaks. Väikeste poiste puhul peab raamatu kaanel olema auto. Ja tüdrukud valivad välja selle kõige roosama eksemplari.

See on üldine reegel, mis kehtib kogu lastetoodete maailmas. Ega siis asjata pole Matteli Barbie-maailma põhivärv roosa.

Samas ei maksa roosa pealetungi kaitsetusse lapseteadvusesse karta. Ei maksa seda ka edasi lükata.

“Printsess Lillifee” või mõne muu printsessi- või haldjaraamatu võib tütre palvel koju soetada küll. Võta seda kui omalaadset kaitsesüsti tuleviku roosamaania vastu. See on nagu tuulerõugetega – mida nooremalt sa selle õuduse läbi elad, seda parem. Minu mees, kes ei käinud lasteaias, sai tuule-rõuged 23-aastaselt, ning see oli talle päris kole kogemus. Sama kole oleks, kui sulle jalutaks tänaval vastu 63-aastane printsess Lillifee, tiivad seljal läikimas ja papist kroon peas. On lihtsalt asju, mis võiksid lapsepõlve jäädagi!

Küll aga võiks olla kodus, kus kasvab laps, ka teistsuguste piltidega lasteraamatuid. Vaata tema riiul üle – kui seal näiteks pole Edgar Valteri, Siima ·kopi, Ilon Wiklandi, Viive Noore, Regina Lukk-Toompere, Piret Raua, Jüri ja Piret Mildebergi, Anu Kalmu või Heiki Ernitsa illustreeritud teoseid, siis on põhjust muret tunda sinu võsukese esteetilise kasvatuse pärast.  

Muide, isiklikust kogemusest võin öelda – roosamaania kaob otsekui iseenesest, kui laps hakkab käima kunstiringis. Seal selgub nimelt, et maailmas on ka teisi lahedaid asju peale roosa, läikiva ja nunnu.

Printsess Lillifee

Monika Finsterbusch ja Burkhard Nuppeney

Varrak, 2007