Sauna paneb toimima ventilatsioon
Korralikus saunas on hapnikurikas õhk sama oluline kui kerise-kivide kogus või lava laius ja -kõrgus. Saunamaailma projektijuht Mihhail Grossi sõnul tuleb enne sauna ehitamist leida saunaliste jaoks sobiv kerisetüüp ja juba siis sellest lähtuvalt mõelda ka ventilatsiooni ehitusele. Selle puhul on vaja jälgida, kas ruumis toimub õhu sissetulek ja väljaminek loomulikult või on vaja sundventilatsiooni. Õige tsirkulatsioon annab saunale sellele omase mõju ja mõnu, vale õhuringlus võib aga olla isegi tervisele kahjulik, sest leiliruumis tekib ülekuumenemine.
Saunaprojekt on soovitav lasta teha siiski saunaspetsialistil, sest arvestada tuleb erinevate nüanssidega.
Vanavanemate koju saunaruumi ehitanud Andrus uuris eelnevalt põhjalikult kirjandust, milliseid nõudeid tuleb täita, et saunast ikka korralik saun saaks. Ventilatsiooni ta ehitama ei hakanud, sest maakivist seintesse auke teha oleks olnud meeletu töö. Andrus teadis, et leiliruumis peaks olema vähemalt kaks õhuava, üks kerise lähedal ja teine kõrgemal lae all. Selle asemel ehitas mees leiliruumi piisavalt suure, jättis võimalikud õhutusvahed ja mis kõige tähtsam, viis kerise suu teise ruumi. “Kui kerise suu asub teises ruumis, ei võta ta ka leiliruumist hapnikku ja eraldi ventilatsiooni järele vajadust pole,” arvas ta.
Keris vajab värsket õhku
Mihhail Gross selgitab, et leiliruumi peab tulema piisavalt hapnikku ning õhk peab ringlema ruumis nii, et keris saab värsket õhku. Väljatõmbeava peaks jääma võimalikult kaugele kerisest.
Sauna juures on oluline, et värske õhk suunduks kerisele kas ülevalt või alt, vastavalt kerisele. Lähtutakse reeglist, et kerisel peab õhku juurde saama ülevalt, aga kui inimene on valinud kerise, mille puhul peab õhk tulema alt, tekib probleeme. Võib tekkida kerise allosas asuva termostaadi ülekuumenemine ja keris lülitub automaatselt välja.
Keris ei tohiks õhust hapnikku ära süüa, paraku ongi see elektrikerise üks puudusi.
Elektrikerisega saunas tuleb sissepuhutav värske õhk juhtida kerise kohale, ülemisest kivist ligikaudu poole meetri kõrgusele. Väljatõmbeava parimaks kohaks peavad asjatundjad kohta võimalikult kaugel kerisest – lava all, umbes lavalistuja kandade kõrgusel. Teine väljatõmbeava peaks olema võimalikult lae all, mis on mõeldud leiliruumi tuulutamiseks pärast saunamõnusid.
Puukerise puhul tuleb kasutada aga teistsugust õhu juhtimist – värske õhk juhitakse kerise ette, alla või taha ning väljatõmbeava on lae all. Kui saun asub hoones, peab mõtlema ka sundventilatsioonile ning vähemalt õhu väljatõmme peaks olema mehhaaniline. Saunajärgsele tuulutusele ei tohi omistada vähem tähelepanu kui värskele õhule leilivõtmise ajal, sest niiskus on nii sauna kui ka saunamõnude nautijate suurim vaenlane.
