“Hevimetal-muusika kuulamine pole tervisele kahjulik, kuid suitsetamine on,” itsitab Saxoni legendaarne ninamees, rokkmuusika isikupäraseima häälega laulja, 56-aastane Biff Byford mikrofoni. “Suitsetades ja õlut juues jõuate kusagile haiglasse diskomuusikat kuulama.”

Pikka kasvu ning mantlisse rõivastunud rokkar vibutab Rock Café rõdul pinutagust kiskuvate fännide suunas, kihistab veel kord südamlikult naerda ning  kuulutab sisse loo “I’ve Got To Rock (To Stay Alive)”.

See kõik oleks pisarateni naljakas, kui Saxon poleks a) suurepärane bänd ning b) kõigi täna õhtul siia kogunenud keskealiste meeste ühine lapsepõlv.

Ligi kolmekümne aasta jooksul on briti hevimetali uue laine (see laine oli uus tubli kaks ja pool dekaadi tagasi) pioneeridel kogunenud lugusid nii  palju, et kõiki esimese generatsiooni fänne lõpuni rahuldava setlist’i koostamine on ilmselgelt või-matu.

Saxon teeb oma parima ning sekka uuema kraamiga värskelt albumilt “Inner Sanctum” mängivad inglased ohtralt klassikalist kraami: “Princess of The Night”, “Crusader“, “Motorcycle Man”, “Strong Arm of The Law”, “Heavy Metal Thunder”, “To Hell and Back Again”, “20 000 Feet” ja muidugi “Wheels of Steel”.

Laks on valus ja kuigi mehed püünel pole isegi enam teises nooruses, pumpab nende mootorrattarokk jõuliselt läbi võimendusekastide.

Biff on hiljutiste isiklike kaotuste kiuste (laulja Prantsusmaal asuv maja põles hiljuti maani maha) väge täis.

Ja kuigi tema naljad pole alati just tingimata Monty Pythoni tasemel, kostab selli kaubamärk – nasaalne metalvokaal – prakti-liselt sama hästi kui ajal, mil

Saxon viimati “kuulus” oli.