Nad on võrrelnud seda isegi X-Games’iga, mis on üks maailma suuremaid ekstreemspordi võistlusi. Ja kaalukauss on langenud Eesti kasuks, sest siinne seltskond ja korraldus olevat super, pinget vähe, peod tasemel. Lisaks on kõigil aega siia tulla, sest praegu pole ju õige sõiduhooaeg.

Trikitajad kogusid Saku suurhalli täismaja. Vähemalt pühapäeva õhtul, kui toimus hullumeelne kaugushüpe ja ratturite finaalsõidud, ägasid halli tribüünid noorte “õukuulede” all. Et maailmale läheb Haaberstis toimuv korda, näitab ka sõidupäevade netiülekande külastajate hulk: üle poole miljoni inimese kogu maailmast, mis on ülekande teinud lehe Freecaster.tv tavalisest päevaklikkide hulgast kõrgelt üle.

Kaugushüpe rattaga

Planeedi ladvikule, kes näivad ootavat Simpel Sessionit nagu lapsed jõule, mängiti välismaa klassikute ja lihtsalt popi meeleolumuusika sekka ka Tõnis Mäge koos Chalice’iga, Mr. Lawrence’it ja kohalikku punkrokki. Kui see ei ole ühele väiksele Euroopa nurgale superreklaam, siis mis veel on?

Tõik, et kohal on maailma lagi, ei rõõmusta ilmselt kohalikku publikut, sest finaalsõitudesse eestlasi palju ei mahu. Rulajaid poolfinaalis paar tükki on, ratturitest ameeriklased on nii tasemel, et teistel on üldse vähe lööki. Aga see-eest on vaatepilt võrratu!

Atraktiivsem on muidugi BMX: hüpped kõrgemad, hoog kiirem, samas lihtsam jälgida, kus on ratas ja kus sõitja. Kui rulasõitjate “erivõistlus” on lihtsalt see, et igaüks proovib teha teistest vingema triki, siis ratturitele on ägedamad võistlused. Mullu korraldati neile kõrgushüpe, tänavu mõõdeti, kes hüppab kaugemale. Aga mitte niisama. Õhus tuleb teha 180-kraadine pööre – s.t maanduda tagurpidi – ning siis end uuesti ringi keerata. Parim oli selles muide 18-aastane ameeriklane Garret Reynolds, kes hüppas rattaga üheksa meetrit. Ei ole ju normaalne?!