Simple Minds köitis energilise esitusega
Pean ausalt tunnistama, et suur Simple Mindsi fänn ma pole. Õieti tean nende repertuaarist paari-kolme lugu. Kõige enam meeldib vahest laiale üldsusele tuntud-teada hitt “Don’t You (Forget About Me)”, mis ka kontserdil laineid lõi. Ent see polnud kontserti ainus hitt, neid tuli aina järjest, olgugi et enamiku viisijuppide nimesid ma mainida ei oska. Kuid näinud ära meeste suurepärase muusikaetenduse, võin julgelt öelda, et alates tänasest tähendab Simple Minds minu jaoks head ja kvaliteetset muusikat.
Kogu sõu oli hästi kaasahaarav ja meelas, just nagu mehed lavalgi. Täis energiat, tahet ning rõõmsameelsust, süstides seda ka oma vaatajaile-kuulajaile.
Lisaks laulja heale liikumisele andis lavasõule oma näo ka efektne proĻektorimäng. Valgus sähvatas siin-seal, küll otse publikule silma, üle peade ja lavaesise. Kohati oli valgus nii ere ja isegi häiriv, et lava vasakul küljel istunud pidid istekohti veidi nihutama, et valgus liigselt silma ei tikuks.
Puudus ühtne voolav sõu
Veerand pärast kaheksat astus nagu muuseas lavale üllatusesineja Ultima Thule, meelitades suurhalli kogunenuid õlle- ja snäkkidesabast lava ette. Tasapisi see ka õnnestus. Soojendusbänd oli täiesti nauditav ning mõnus, nagu see ikka ajast aega on olnud. Halba sõna pole öelda. Ent veidi kohmetuks muutis “alanud kontserdi” pidev sigin-sagin. Pärast Ultima Thule esinemist lükati tuled sirama, kiiremad tõttasid taas õllejärjekorda ning uuesti hakati lava sättima. Arusaadav – et kõik ikka toimiks. Aga jah, puudus ühtne voolav sõu. Kuid ehk oligi see lihtsalt alguse süstiks?!
Omanäoliseks ja veidi teistest Saku suurhallis peetud kontsertidest erinevaks muutis eilse kogu saali paigutus. Lava oli ettepoole toodud, mis muutis saali küll oluliselt väiksemaks, kuid samas intiimsemaks ja hubasemaks, lähendades seega omal moel esinejat publikuga. Muidu kõhedalt avar lavaesine täitus vaevata ning muidu hõredana tunduv saal oli meeldivalt muusikasõpru täis.
