Soome tuumaenergeetika alus on kõrge teadusharitus
Olkiluoto uue tuumajõujaama ehitusplats meenutab esmapilgul mõne aasta tagust Berliini raudteejaama. Kraanad, kraanad ja veel kord kraanad ning betoon, mida tehakse kohapeal, sest keegi ei jaksaks seda siia tassida.
Möödunud aastal tegutses maailmas 439 tuumareaktorit. Euroopas pole viimase 20 aastaga rajatud ühtki. Olkiluoto 3, mis peaks käiku minema kolme aasta pärast, on esimene. Sellest tuleb oma 1600-megavatise reaktoriga maailma võimsamaid.
Praegu töötab Soomes neli tuumajaama, kaks Loviisas (aastatest 1977 ja 1981) ning kaks Olkiluotos (aastatest 1979 ja 1982). Kogu Soome elektrist tuleb neljandik tuumaenergiat. Rahvas suhtub sellesse viimased kümmekond aastat üsna ühtviisi – pooled toetavad, viiendik on raudselt vastu.
Uus tehnoloogia ei teki vajadusest. Inimesel ei olnud vajadust autoga kihutada enne, kui auto välja mõeldi. Tehnoloogia tekitab ise vajaduse. Kui tuumatehnoloogia Teise maailmasõja ajal kiiruga välja mõeldi, tekkis selle järele ka vajadus.
Esimesed tuumajaamad tekitasid nii Nõukogude Liidus kui ka USA-s tõelise eufooria. Usuti, et tuumaenergia kustutab inimese energianälja igaveseks. Nii see siiski ei läinud. Tuumajaamade ohtlikkus sai kähku ilmsiks ja ka tuumajäätmete ladustamise mure osutus suuremaks, kui arvati.
Kummalisel kombel on just mure maailma saastatuse pärast käivitanud uue tuumajõujaamade buumi. Kyoto protsessiga algatatud süsihappegaasi tootmiskvootide ost ja müük on hoobilt ja voluntaristlikult muutnud eri energiakandjate hindade suhet ning muutnud tuumaenergia kõige odavamaks energialiigiks.
Oma nimi oma elektrile
OL3 suhtejuht Käthe Sarperanta näitas Olkiluotos soome teadlaste uuringutel põhinevat diagrammi, mille kohaselt maksab praeguse süsihappegaasi tonnihinna juures tuumaelektri megavatt-tund 26 eurot tuule 46 euro, puu 51, gaasi 52 ja turba 55 euro vastu. Söel on see arv 51, umbes sama palju peaks olema ka põlevkivil.
On selge, et kui kehtestatakse süsinikdioksiidi kvoodi tonnihind, mis erineb 20 eurost, siis olukord muutub. Kuidas ta muutub, pole teada. Ometi on soomlastel valminud elektrienergia arengukava, mis on tehtud 60 aasta peale ette. 60 aasta peale sellepärast, et tuumajaama tööeaks arvatakse olevat just see, Eesti keskmise mehe eluiga.
Olkiluoto on saar, mida ei ehitata mitte ainult kõrgemaks, vaid puuritakse ka sügavamaks. Tuumajäätmete hoidla ONKALO tuleb poole kilomeetri sügavusse kaljusse raiutud tunnelitesse, mis on mitmeid kilomeetreid pikk. Praeguseks on jõutud veidi enam kui poole maani. Siia hakatakse ladustama ka Loviisa tuumajäätmeid.
Soome on tuumaenergia asjus iseseisev riik. Siit ei veeta tuumajäätmeid välja ega tooda sisse – nii on otsustanud Soome parlament. Nõnda suurt rajatist poleks Soome tuumajäätmetele vajagi, ent see ehitatakse ettenägelikult – seal on plaanis korraldada ka teadusuuringuid ja kes teab, mitu tuumajaama üha kasvava majanduse tarbeks veel ehitada tuleb.
Kuni 2020. aastal tekib lõppladustuse võimalus, hoitakse tuumajäätmeid ajutises hoidlas Olkiluoto töötavate tuumajaamade läheduses. Kõige ohtlikumate jäätmete juurde jõudmiseks tuleb kõmpida sadu meetreid mööda maa-alust koridori, et lõpuks jõuda ruumi, mis meenutab Põlula kalakasvatust, olles sellest siiski üksjagu suurem. Kolm veebasseini ja kõik. Kuid kuuemeetrise sinise veekihi all ootab oma lõplikke matuseid kasutatud tuumakütus. Radioaktiivse kiirguse kinnipüüd-miseks piisab juba kahest meetrist veest.
Kui tuumakütuse kogumid pannakse varrastega vette, on need kuumad ning panevad vee helesiniselt sädelema. See on Tšerenkovi efekt, mille tekitavad ülikiired elektronid, mis tuiskavad läbi veekihi. Igal aastal tuleb värske kütuse vastu vahetada neljandik vardaid. Nelja Soome tuumajaama peale tekib aastas 70 tonni kasutatud tuumakütust.
Kuid turvalisus ja töökindlus on Olkiluoto põhilisi loosungeid. Jaamade elektrilise ja automatiseerimise poole eest vastutav Janne Mokka on uhke, et nende kahe töötava tuumajaama üldine tootlus oli möödunud aastal 95,6 protsenti, mis on maailmas ainulaadne.
Plaanist opereerimiseni võtab üks maailma suurim tuumajaam aega umbes tosin aastat. Nüüd kavandatakse Olkiluotosse juba neljandat tuumajaama.
Olkiluoto ei toimi ainult elektri ja soojuse tootjana. Siinne külastuskeskus on kui mõne teadust populariseeriva keskuse väike mudel, kus seletatakse paeluvalt, mis asi on tuumaenergia, kuidas seda toodetakse ja kuidas hoitakse jäätmeid. Saab minna reaktori sisse, sõita liftiga 500 meetri sügavusele ning näha rauast ja vasest silindreid, milles hakatakse ONKALO-sse tuumajäätmeid ladustama.
Olen käinud Ungaris Paksi tuumajaamas ja Loode-Prantsusmaal Gravelinesi tuumajaamas. Sellist puhtust ja korda, kui valitseb Olkiluotos, ei näinud ma kummaski. Hommikuti tuleb turvameeste palvel töötajatel puhuda alkoholimõõtjasse. Väljudes mõõdetakse keha kiirgusmõõdiku kambris üle täpsemalt kui rätsepasalongis.
