Sputnik vallandas Kosmoseajastu
Pool sajandit tagasi oli kõik teisiti. Ja ei olnud ka. Pinge USA ja Nõukogude Liidu vahel polnud just väike ning võidurelvastumine oli täies hoos. Vaid vähesed teadsid, kuhu see võib välja viia. Aga viis kosmosesse, ilmaruumi. Ja ameeriklastele ebameeldivaks üllatuseks, mis paisus kohati kabuhirmuks, lasksid just venelased üles maailma esimese tehiskaaslase. Täpselt 50 aasta eest, 4. oktoobril kell 22.28,34 Moskva aja järgi.
“Nõukogude ajakirjandus ei tabanud esimese sputniku tähtsust,” kommenteerib Roald Sagdejev, 74-aastane kuulus Vene füüsik, kes pikka aega, aastatel 1973-1988 juhtis NSV Liidu teaduste akadeemia kosmoseuuringute instituuti. “Kuid see sündmus sattus kohemaid rahvusvahelise pressi esikülgedele,” jätkab ta. Iroonilisel kombel töötab Sagdejev alates 1989. aastast USA Marylandi ülikoolis – maal, kellega tema juhitud võimas instituut kosmose vallutamises võidu jooksis.
Jaanuaris Helsingi teadus-
päevadel esinenud Sagdejev, tatari verd kaasanlane, kinnitab küll ise, et ta siirdumine USA-sse oli selgelt perekondliku tagamaaga.
Sputnik kui Vene ime
Kuid Sputniku üleslennutamine oli perekondlikkusest kaugel. Ameeriklased olid oma edumaas kindlad – oli neil ju teiste vägevate ajude seas võtta sakslane Wernher von Braun, kes meisterdas Hitlerile valmis peaaegu tegusa ballistilise raketi. Tema V2-rakett oli esimene inimese valmistatud kosmiline objekt, mis Peenemündest 1944. aastal üles lennutati ja 176 kilomeetri kõrgusele jõudis. Venelastel oli sellele vastu panna Katjusˇa. Ja unistaja Tsiolkovski 19. sajandi lõpul tuletatud valem, mis andis nn esimese kosmilise kiiruse, millega peaks üks keha maapinnalt üles saadetama, et sellest saaks Maa tehiskaaslane.
“Sputnik oli võidurelvastumise kõrvalsaadus,” kinnitab Sagdejev. Selle eksperimendi surus läbi legendaarne ja salastatud Peakonstruktor, kodanikunimega Sergei Koroljov. 1957. aastal oli käimas rahvusvaheline geofüüsika aasta, selle raames plaanisid ameeriklased saata üles satelliidi. Nüüd pakkus Koroljov välja olemasoleva kanderaketi võimaluse, et 83,6-kilogrammine satelliit orbiidile saata. Kaalu vähendamiseks ja programmi kiirendamiseks jäeti ära enamik alul kavas olnud eksperimente.
Sputniku reis sai teoks mingi Vene ime läbi, sest Nikita Hrusˇtsˇovile ei meeldinud see mõte kohe üldse mitte. Selle tarbeks ehitati Baikonuri kosmodroom, millelt oli võimalus tulevikus teele saata ka kaugmaarakette. “Kui Sputnik üles lennutati ja see ülemaailmse kõlapinna sai, mõistis Nikita kohe asja tähtsust ja asus sündmust propageerima,” meenutab Sagdejev.
Mäletan minagi, tol ajal vaevalt kümneaastane poisike, kuis meie raamatukapile ilmus Sputniku mudel, margialbumisse sputnikuteemalised margid ja mu koolivormi reväärile Sputnikut kujutav rinnamärk. Olin selle üle eriti uhke, kandis ju see peal mu sünnikuupäeva. Ning mäletan sedagi, kuidas klassikaaslastest nii mõnigi poiss seda märki uudistas ja kadedusega küsis, kust ma selle sain. Ei mäleta kust, arvan, et isa mõnelt Moskva-komandeeringult tõi.
Nii täitis Sputnik mitte ainult võidurelvastumise ja pingetugevdamise ülesannet, vaid tekitas paljudes koolilastes küll põgusavõitu, kuid siiski täiesti tabatava huvi kosmose ja sealtkaudu ka teaduse vastu.
Ajaloolised piiksatused
Sputniku raadiopiiksud, mida hakkasid vastu võtma teiste seas ka Eesti astronoomid ja muidu asjahuvilised raadio-
amatöörid, said praeguse kõnekeele kohaselt suisa kultushelideks. Need 20 000 ja 40 000 megahertsi ümber saadetud signaalid said hinnatud kogumismaterjaliks üle Maa. Soome kosmoseuurija Risto Pellinen meenutab, kuidas Sputniku esimene signaal registreeriti Soomes üheksa päeva pärast üleslennutamist. Ja nõnda jälgiti neid muidu üsna infovaeseid piiksumisi, kuni Sputnik kolme kuu pärast, 4. jaanuaril 1958. aastal atmosfääri tihedatesse kihtidesse oli langenud ja seal üles sulas.
Midagi siiski Sputniku saadetud signaalidest välja lugeda osati – nimelt esimesi andmeid Maa ionosfääri elektroonse tiheduse kohta. Nõnda muutis see veidi üle poolemeetrine sfäär lõppkokkuvõttes kogu teaduse paradigmat. Ka saadi üht-teist teada meteooride tiheduse kohta 250 kilomeetri kõrgusel. Sputniku orbiidile viinud kanderaketti võis näha ka öösel taevas esimese suurusjärgu objektina. Kuid satelliiti ennast siiski näha polnud.
Sputnikus nähti lahendust ka poliitilistele probleemidele. “Itaalia kompartei juht palus Nikital lasta end üles saata, et valimiste eel hääli võita,” toob Sagdejev kurioosse näite. Sputniku mudelid muutusid kingituseks, millega ärritati ka näiteks tollast USA presidenti Dwight Eisenhowerit.
Greip või apelsin?
Sputnikust on tehtud mitmeid koopiaid. Neid võib näha nii mõneski Venemaa muuseumis, aga ka näiteks Londoni teadusmuuseumis.
Kui ameeriklased mõne kuu pärast, 31. jaanuaril 1958, oma satelliidi, Exploreri, orbiidile saatsid, siis pilas Nikita Hrusˇtsˇov seda 14-kilost eset “greipfruudiks”. Riigisiseselt sai sellest siiski “apelsin”, sest tollest viljast Nõukogude inimene midagi teadis, greibitaolist asja aga oli raske ette kujutada.
Satelliidil oli ka teadusaparatuuri. See mõõtis Maa kuju ja suurust, õhu tihedust, temperatuuri ja mikrometeoriitide olemasolu, parandas olemasolevate maakaartide kvaliteeti ja tõestas, et Maa on pirnikujuline. Nõnda täitis Vanguard rahvusvahelise geofüüsika aasta seatud ülesandeid.
Sputnik vallandas kosmoseajastu, mis omakorda viis orbiidile inimese. Küllap on inimesel kosmosesse asja edaspidigi, kuigi teaduslikus mõttes pole sel suurt tähendust. “Kuigi Hubble’i teleskoop on populaarsem kui inimese lennud, tekitab inimene siiski romantilisi tundeid,” ütleb Sagdejev. Kuid kosmos pole eesmärk omaette.
“Ärgem unustagem Maad,” hoiatab Sagdejev, “kui me isegi keravälgust peaaegu midagi ei tea, mis siis UFO-dest kõnelda.”
