Suremise ja surematuse kunst

Surma mõtestamine on kultuuri üks võtmeküsimus. Praegu tundub, et elus oleva vastandina on tal kõik needsamad tähendused, millega elu meid kokku viib – ainult miinusmärgilisena. Sigmund Freud nägi selles elu käiku oluliselt mõjutavat surmatungi (mida hakati kreeka surmadeemoni järgi nimetama thanatos’eks).

Kuid kristlaste (nagu ka paljude teiste religioonide) jaoks on surm lihtsalt teistsugune elu vorm. Seda toidab usk, et pärast füüsilise keha kaotamist jääme (vaim)olenditeks, suremine on vaid vahepeatus ja vahekokkuvõte eluringis. Sellist elu ja surma segunemist võime aimata ka Niguliste muuseumi näitusel „Ars moriendi. Suremise kunst”.

Näitusel avaneb aeg, kui tavaelu oli kõigest ettevalmistus palju olulisemaks surmajärgseks eluks. Endine kirik näitusekohana annab võimaluse sellist elutunnetust võimendada: olid ju pühakojad ja surnuaiad paigad, kus elavad kohtusid lahkunutega. Kunst oli selles maailmas omamoodi vahendaja rollis, mälestuskunsti teosed segamas kahe maailma vahelisi piire. Tänapäeva humanistlikus mõtteruumis võib see tunduda isegi kohutav. Surm olgu pigem midagi, millest end distantseerida, mida eirata.