Näitusel avaneb aeg, kui tavaelu oli kõigest ettevalmistus palju olulisemaks surmajärgseks eluks. Endine kirik näitusekohana annab võimaluse sellist elutunnetust võimendada: olid ju pühakojad ja surnuaiad paigad, kus elavad kohtusid lahkunutega. Kunst oli selles maailmas omamoodi vahendaja rollis, mälestuskunsti teosed segamas kahe maailma vahelisi piire. Tänapäeva humanistlikus mõtteruumis võib see tunduda isegi kohutav. Surm olgu pigem midagi, millest end distantseerida, mida eirata.