Surnud tehnoloogiatest
Eesti Päevaleht küsis mõni päev tagasi minu arvamust WAP-i kohta, et kas on surnud tehnoloogia või mitte.
Paraku on mul selle küsimuse suhtes raskekujuline religioosne-poliitiline allergia, mis väljendub mööda tuba ringi marssimises ja auruvedurina puhisemises. Ah jah, sekka mõni ”no ma ei või aru saada”, ”kuidas nad siis ei taipa” ja ”korduvalt on ju öeldud” jne.
Lühidalt: ühe või teise tehnoloogia kohta arvamuse kujundamisel tundub aluseks olevat võetud moemaailm. Kuna sellel hooajal on moeks saamas näiteks konnapiltidega lipsud (või mis iganes), siis on oluline eelnevalt seda informatsiooni kaaskodanikega jagada, hooaja saabumisel võib veel veidi mainida, et ”läks jah nii”, ja siis ongi juba aeg midagi uut ja huvitavamat ette võtta.
Kuna tehnoloogiamaailmas on valitsevaks jõuks saanud harilikult üsna moeteadlik marketingiosakond, siis oleks sarnane käsitlus igati loogiline: nad ju hakkavad veidi varem uut tehnoloogiat haipima, nimetavad eelseisva aasta selle-või-teise tuleku aastaks jne.
Paraku ununeb selle jandi käigus ära paar olulist erinevust. Kõigepealt – kui konnadega lipsu valmistamine ei erine oluliselt lepatriinudega lipsu valmistamisest, siis iga uus sammuke tehnoloogiamaailmas tähendab tundmatus kohas vette hüppamist. Oleks tore enne veidi sogases vees ringi mulistada ja kontrollida, kas põhi ikka piisavalt kaugel on – aga moemaailm, st turg, pressib ju takka.
Moel on veel paar head omadust: riie kulub ruttu ja meil pole vaja oluliselt oma käitumist muuta, et teist värvi lipsu täielikult nautida. Tehnoloogia puhul tuleb paraku tunnistada, et iga uus lahendus ilmub tühjale kohale – meil pole harjumust ega oskust seda kasutada. Ükskõik kui lihtne ja mugav uus tehnoloogia ka ei oleks, sellega harjumine võtab parasjagu aega. Ei piisa sellest, et tehnoloogiatoimetaja ennustab: nüüd tuleb.
Ja siitkohalt võikski jõuda järeldusele, et mitte WAP või mõni teine uus tehnoloogia pole surnud, vaid pigem meie ise. Progressiga kaasas käimine nõuab pidevat pingutust ja ajutrenni. Kohe, kui tempo veidi lõdvemaks laseme, tundub meie ümber toimuv täiesti arusaamatuna - üks koolnute tants ja ”umbluu” karjumine, verine vaht suunurgas. Surnud seega.
