Suu- ja sõrataudi põdenud Eesti lehmad tehti konserviks

1982. aasta 23. novembri õhtul tuli Vändra kolhoosi Kadjaste farmi talitaja Maimu Milvek kartulitega keldrist, et perele süüa teha. Tal oli laudast vaba päev.

Äkki keeras peazootehniku auto õue, tehnik ise hakkas ümbernurgajuttu ajama, et mingu Maimu aga lauta. Seda, et Maimu saab lahti alles jõululaupäeval, pidas ta targemaks mitte rääkida. Soovitas vaid tagavarapüksid ja -baikateki kaasa võtta. Selleks ajaks olid farmi lehmad juba taudist tatistama hakanud.

“Lasime aia taga kella, et lauta saada. Ma pole elu sees vangis olnud, aga siis, kui värav kinni plaksas, oli küll niisugune tunne,” räägib Maimu samale aiale toetudes. Sellel on ka praegu sõrataudi ohu tõttu peal keelumärgid ja värava all desomatt maas. Kadjastes osatakse karta.

Tollal oli farmis üle viiesaja lehma, kõik neist siiski tõppe ei jäänud. “Vaktsineerisime terve öö,” meenutab Maimu. Pika päeva võttis ka hiljem desinfitseerimine. Kui tõbi läbi, toodi autod ühel hommikul juba kella neljast lauda juurde ja kõik loomad viidi tapale. “See oli tapamajas meie lauda päev, teisi sinna enam ei mahtunud.”

Esimene mure, mis Maimut vaevama hakkas, oli mõte, mis koduste rahaasjadega saab. “Helistasin kontorisse ja lasin palga välja võtta, muidu jäävad lapsed söömata,” räägib ta. Osa ta viiest lapsest oli kooli internaadis, üks juba töömees, kõige väiksem oli kuueaastane. Too jäi vanaema hooleks. “Vahel käis värava tagant mind vaatamas ja eks nuttis ka. Pärast aga ütles, et vanaemaga oli hea olla, sai poes käies alati ka midagi magusat.”

LAUDAS KÄIS RINGI KOSMONAUT. Maimu mäletamist mööda jäi lauta kinni üle kümne inimese, lüpsjaid oli seitsme kanti. “Saime sinna madratsid. Katel küdes, sööki anti üle värava. Ainsad, kes vahel sees käisid, olid kummiülikondades mehhaanikud. Lauta saadetud Moskva mees nägi välja nagu kosmonaut,” naeratab talitaja. Koos külarahvaga on hiljem arutatud, kust see taud lauta sai. Salapära ja kahtlus, et see teadlikult sinna lahti lasti, on õhus siiani. Küll nähti mõnd inimest pärast suuremat rahapakki liputamas, küll leiti tähendusi taudi eel segi paisatud lauda puhketoast. Et see oli lihtsalt juhus, ei kiputa uskuma.

“Laisaks tegi see kinniolek. Päevakord oli kõik sassis, ei osanud nagu kodus kohe pärast toimetadagi,” leiab Maimu takkajärgi. Laudanaised tähistasid veel kümmekond aastat tagasi igal 23. novembril lehmade juurde kinni jäämise aastapäeva.

“Dramaatikat muidugi oli, talitajatest olid ju paljud peredega naised. Seda lauta sulgemise meetodit oleks praegu raskem kasutada, see oleks nagu inimõiguste rikkumine. Inimesed on vabadusega harjunud,” leiab Eesti Põllumajandusülikooli vanemteadur Endel Aaver. Just tema diagnoosis Puka sovhoosis 1982. aastal esimese taudijuhtumi. Kui ta sellest telefonitsi Tallinna teatas, ei tohtinud tõve nime mainida, ütles lihtsalt, et haigus on käes. “Üks tolleaegne veterinaariavalitsuse töötaja oli kogemata raadioesinemises asja puudutanud ja sai kõvasti pähe,” meenutab ta.

1982 tekkis üle Eesti kokku kaheksa taudipunkti. “Üldiselt võib nii öelda, et kui ühel maal on üle kümne punkti, siis hakkab olukord kontrolli alt välja minema,” ütleb Aaver. Haigus tuli siia Valgevenest läbi Leedu ja Läti ning jõudis Lõuna-Eestist mereni välja. Eesti spetsialistidele tuli appi üle kolmekümne inimese Moskvast. Suure riigi peal olid sealsed asjatundjad tollal praktiliselt igal aastal taudi ära näinud.

LEHMAD RIPPUSID LAE KÜLJES. Puka ja Laatre järel jõudis taud Võidu sovhoosi Võrumaal. “Jõudsime sinna pimedas. Miilitsad piirasid juba ala. Üks neist siis vandus, et oleks revolver kaasas, teeks paar pauku, ehk siis inimesed kuulaksid. Muidugi jäid töötajad lauta sisse ja õhtul toodi toit neile järele,” meenutab viroloogia laboris töötanud Aaver.

Inimeste lauta jätmise meetodit kasutati juba 1952. aastal, siis levis taud üle Eesti. Suu- ja sõrataudi nakatus ka 14 inimest. Aaver komandeeriti siis Tähtvere katsebaasi. “Õudne oli, kui need loomad lamasid suvel karjamaal pikali maas ja lõõtsutasid, keeled väljas. Suur, mitmekümnepealine kari oli. Aga väga ruttu paranesid, paari päeva pärast juba liikusid,” meenutab ta.

Tähtveres ehitati karjanaistele elamiseks putkad. Sisse-välja võisid käia vaid kolm inimest: direktor, varustaja ja Aaver. Ometi ei kasutanud ta seda võimalust, ei tahtnud vabadusse minekuga ärritada. Aaveri sõnul olid aga inimesed üldiselt riigi käsul toimuva suletuse ja kinni olemisega rohkem harjunud, aeg oli selline.

“1951/52 olid väga halvad aastad, heina ei saanud teha ja väga palju loomi jäi nälga. Kokku vähenes taudi ja nälja tagajärjel lehmade arv 6 ja sigade oma 4 protsenti,” ütleb põllumajandusministeeriumi nõunik Ants Laansalu. Ta oletab, et lehmi võis taudiga minna kolm-neli protsenti. “Ma mäletan, et nälja pärast oli osa lehmi nööridega lakke tõmmatud. Kui loom maha jäi, siis ta enam ei tõusnud. Kõike hukke ei saa kindlasti taudi arvele panna,” arvab Laansalu. 1982. aastal oli taud Eestis hoopis väiksemal kujul ja siis vähenes lehmade arv ühe protsendi võrra.

LAIBALÕKKED JÄETI SÜÜTAMATA. “Meedias oli keelatud sõrataudi mainida. See oli tollal suur riigisaladus. Noh, kohalik rahvas teadis muidugi, aga avalikult ei tohtinud seda rääkida. Kardeti kõige rohkem välismaad, samal ajal Soome televisioon näitas, kuidas matid Eestis maas on ja tauditõrjet tehakse,” ütleb veterinaar- ja toiduameti peadirektori asetäitja Mati Loit. Tema sõnul puudutas taud linnainimest vaid niipalju, et rajoonipiiridel ja teedel olid vannid või desomatid maas. “Osad teed olid täiesti suurte raudbetoonblokkidega kinni pandud ning miilitsa ja rahvamaleva valve all,” ütleb Loit, kes oli tollal veterinaariavalitsuses peaspetsialist. “Me paiknesime Laial tänaval, KGB maja asus kohe üle tee. Nii olid meil need naabrimehed juba nägupidi tuttavad, kes taudi ajal ministeeriumi peal ringi liikusid. Ka meie telefone kuulati pealt,” ütleb Loit.

Selliseid laibalõkkeid, nagu Euroopas, pole Eestis taudi tõttu süüdatud. “Täiskasvanud loom põeb haiguse lihtsalt läbi, vasikaid muidugi taud ka võtab. Tollal lasti taud ära põdeda ja hiljem viidi loom spetsiaalse transpordiga lihakombinaati. Neist tehti termiliselt töödeldud konserve,” ütleb Loit. Aaveri sõnul lasti ka 1952. aastal loomadel haigus läbi põdeda, kuid siis loomi kohe tapale ei viidud.

Surnud vasikad maeti maha. “Põletamised olid väga üksikud. Saaremaal õnneks taudi ei olnud, aga 1982. aastal oli üks kahtlusega loom ja seda mullikat me põletasime siis terve ööpäeva,” meenutab Loit.