Tähelepanek: aga neil on ju nutitelefonid...

Olgugi et väljaanded New York Timesist Elu24-ni on sellest suve jooksul vähemalt korra kirjutanud, ei kustu mõne eestlase huultel küsimus: miks on sõjapõgenikel nutitelefonid?

Viimati pidas nutitelefoni (ja eneseväärikuse) omamist markantseks ajakirjanik Katrin Lust oma reportaažides Ungari põgenikelaagrist. Okei, aga seletame siis veel kord, miks on sõjapõgenikele nutitelefon koos laadijaga sama elutähtis kui veepudel, esmaabitarbed ja rahakott dokumentidega.

Esiteks: nutitelefoniga peetakse sidet ja hangitakse infot. Meie vaatame sealt põhiliselt Instagrami, aga põgenikud vahetavad tasuta suhtlusäppides nagu Viber, Facebook ja Whats-App sõnumeid lähedastega, otsivad infot asukohamaa kohta (valuutakursid, keel) ning kasutavad GPS-i või Google Mapsi, et orienteeruda võõraste riikide maanteedel ja linnades. Võib-olla teevad ka selfie, et sugulased näeksid, et nad on tervena kuivale maale jõudnud.

Teiseks: nutitelefon pole staatuse sümbol. Maailmas on rohkem mobiile kui inimesi ja oleks pigem imelik, kui moodne tehnoloogia poleks näiteks Süüriasse jõudnud. Süüria majandus on olnud aastakümneid languses ja suur osa elanikke elab alla vaesuspiiri, aga (kasutatud) nutitelefonid ei maksa samuti kuigi palju. Kasu sellest väiksest vidinast on aga hindamatu.