Tähelepanek: lastest ja loomadest

„Tuleb välja, et elan meediakollide ajastul,” ironiseerib Birk Rohelend Facebookis.

„Ajal, kus me kiljume ämbliku pärast, märkamata türannosaurust. Peatame autode kolonni, et päästa ühtainsat üle tee minevat konna, aga laseme tervetel haruldastel loomaliikidel välja surra.” Ta lisab, et on mõistusevastane, et Facebooki seinal nähtud lapse laip liigutab inimesi rohkem kui tuhanded nälgivad lapsed kodulinnas.

Katastroofifilmis „San Andreas” pühib maavärin San Francisco merre. Miljonid inimesed hukuvad röökides. Mõnusalt nüri meelelahutus, aga kui noor ilus tüdruk vaagub oma isa lihaselistel kätel hinge, kipub ikkagi pisar silma. Lõpuks ärkab tüdruk ellu ja film lõpeb hästi. Pealegi saab tema isa perekonna tagasi, sest tüdruku kasuisa jääb koos tuhandete saatusekaaslastega pilvelõhkuja rusude alla. See on talle paras, sest ta on argpüks.

Meediakollide ajastu lapsed vaatavad uudiseid samamoodi nagu „San Andreast”. On olemas ka õnnelik lõpp. Peategelane teeb otsustava sammu, vahetab ära oma profiilipildi ja külastab kontserti. Või vähemalt lubab sinna minna. „Kõik, mida ma kirjutan, ärritab kedagi,” märgib Salman Rushdie värskeimas intervjuus NPR-ile. „Meie ajastul on kõik kogu aeg ärritunud. Vaadake ainult internetti! Igal pool karjuvad inimesed teiste inimeste peale, kuna need ütlesid midagi ebameeldivat.”