Foto: Shutterstock

Pealkirjad kõnelevad iseenda eest: „Kiev kaput!” või näiteks „Venemaa. Krimm. Ajalugu.” Samuti koostati nimekiri muusikutest ja teistest kultuuritegelastest, kellel Ukrainasse enam asja pole. Kremli õuelaulik Jossif Kobzon võib end tunda ilmselt üsna mugavalt, Oliver Stone või Steven Seagal võib-olla päriselt ei adugi, millistesse intriigidesse nad on end mässinud.

Mul pole õigust lõplikult ukrainlasi hinnata. Meil ikkagi sõda ei käi ja propagandarünnakuid võetakse ette passiivse häirivtule tasandil. Küllap murdub ühel hetkel ka parimate kavatsustega inimestes midagi. Aga raamatute keelustamise asemel võiks enne nendega endale paar korda pähe koputada. Oleks ilmselt ime leida inimene, kes Kiievis raamatupoodi minnes vaenuliku raamatu ostnud, selle läbi lugenud ja hakanud üksnes seetõttu oma võime fašistlikuks huntaks pidama. Nüüd said teosed aga märgatavalt kaalu juurde ja Venemaa võimaluse rääkida raamatutuleriitadest.

Ei lahterdata ainult halbu. Kiiev palub osutada igakülgset abi „valgetele” kultuuritegelastele. Juri Ševtšuk ja Arnold Schwarzenegger, Ласкаво просимо до України!