Hendrik Sal-Saller Foto: Andres Putting

Tore, et selline projekt on ette võetud, kuigi millegiärast on nii mõnedki olulised skeened ja sündmused seal kajastamata jäänud. Mõtlen just seda osa, mida kutsutakse alternatiivseks ja mida ei leia ka meie üheksakümnendate popmuusika kolmikkogumikult. Aga lepime sellega, eks kommertstelevisiooni missioonitundel on ka omad piirid.

Sellest rohkem häirib süüdimatu helge nostalgia, millega toda muusikaliselt padupiinlikku päkapikudisko kümnendit meenutatakse.

Ainuke, kes asja kunstilise poole kohta midagi kobiseda julgeb, on Hendrik Sal-Saller, kes ütles otse välja, et tegelikult oli see, mis tehti, ikka halb küll – ka tema enda bändi lugude puhul. Artistid kui tootmisvahendid, kohutavad saundivalikud, karutants laval fonogrammi saatel, Jana Hallase infantiilsed laulusõnad, karjuv stiililine kodukootus – need on üheksakümnendate Eesti peavoolupoppi iseloomustavad märksõnad. Polnud seal midagi ilusat, raadiost tuli sõna otseses mõttes sitta. Ka internet polnud see, mis tänapäeval, et pakuks pagemisvõimalust.

Noorus on ilus aeg, kuid mingisugunegi enesekriitika võiks ka olla.