Tähelepanek: „Polaarpoiss” – ilus ja üllatav
Anu Auna täispika mängufilmi debüüt „Polaarpoiss” üllatab – ja väga mitmes mõttes. Paljud juba teavad, mida tähendab nn tüüpiline Eesti film. „Polaarpoiss” seda kindlasti pole.
Film on visuaalselt väga ilus. Ilmselt on see möödapääsmatu, sest üks peategelasi on noormees, kes tahab minna mainekasse ülikooli fotograafiat õppima. Muusa rollis on karismaatiline ja ohtlik neiu, kes toob nii fotodele kui ka kaadritagusesse elu – ehk isegi liiga palju.
Elu, mis on irratsionaalne, vastuoluline, ere, tuikav ja valus. Ootamatu on ka see, kuivõrd palju pöördeid on võimalik ühte Eesti (!) filmi mahutada. Meeldiv on seegi, et piisavalt valjult jääb kõlama kaastunde ja mõistuse hääl.
Tegemist on linateosega, mida võiks vast soovitada eeskätt varastes kahekümnendates aastates inimestele. Samuti võiks „Polaarpoissi” soovitada neile, kelle elu on moel või teisel mõjutanud lähedase inimese vaimuhaigus.
Neile, kellel on tekkinud küsimus: kas ta lihtsalt mängib lolli või ongi haige?
„Polaarpoiss”
R: Anu Aun
O: Roland Laos, Jaanika Arum, Henrik Kalmet, Jörgen Liik jt
Loe ka: „Polaarpoiss, kvaliteetne noortedraama” (EPL 15.5)
