Foto: Sven Arbet

Tõesti, kui kaua võib postkaste ummistada klantspaberil reklaamiga, mis enamasti otseteed äraviskamisele läheb? Digiajastu inimesena tarbin meediat ilmavõrgust ja avan postkasti üksnes siis, kui on oodata eelmise kuu kommunaalteenuste arvet. Seda peab aga jubeda värvikireva pahnavirna seest eraldi otsima. Usun, et ma pole ainuke. Miks ma pean postkastile kirja panema, kui seda sodi ei soovi? Seda on niikuinii ebaviisakas küsimata sinna toppida.

Kõik kohad on tänapäeval sooduskampaaniaid täis. Üks selline reklaamleheke mõjub, nagu karjuksid toas, kus karjub veel kolmsada inimest – nii kommenteeris tuttav suhtlusmeedias ja ma vajutasin seepeale like-nuppu. Võib-olla tõesti pole mõnel pensionäril eluõhtuga pihta hakata muud, kui sellest spämmist kõige odavamad tooted välja peilida ja siis päev läbi linnas ringi sõita, et siit ja sealt seda või toda osta.

Kuid enamasti on tellimata otsepostitamise komme ikka nuhtlus. Säärane klantspaber ei kõlba isegi tulehakatuseks! Ja vaesed postitöötajad venitavad seda massi tirides selja välja. Vahest oleks aeg tellimata otsepostituste ajastu lihtsalt ära lõpetada, võtta seda põletamist kui märguannet?