Valeri Tškalovi büst Foto: Shutterstock

Oli tema muude isikuomadustega, kuidas oli, aga hirmu ta ei tundnud. Tal polnud probleemi nokkida avalikel üritustel Jossif Stalini enda kallal. Nähtamatu võimu kägistava haarde vastu astumine võib nõuda märksa rohkem julgust kui selgelt tuntava ohu mahajooksmine.Selle kriteeriumi järgi on USA ebaseadusliku pealtkuulamisprogrammi paljastanud Edward Snowden kahtlemata kangelane.

Tal oli kaotada kõik, võita aga ajaloos kahtlane koht inimesena, kes tõi päevavalgele võimu kuritarvitused. Või siis reetis oma riigi. Või oli lihtsalt alatu.

Variante on teisigi. Äsja Snowdenist pajatava filmiga kinodesse tulnud Oliver Stone on Snowdenist valinud just esimese kuvandi. Kangelane, varjunditeta. Kõik, mis ta teeb, on õige. Kõik, mida teeb USA valitsus, aga vale. Just selle üheülbalisuse pärast on film ka kõvasti kriitikat pälvinud.

Mis aga peamine: sellise leviga teos selliselt režissöörilt teeb USA valitsuse valede ja seadusrikkumiste teadvustamiseks rohkem kui mis tahes kogus artikleid n-ö tõsises meedias.

Stone ei pruugi muidugi meeldida. Ilmselt ei jaga paljud tema visiooni Kiievi sündmustest, mille ta väntas filmiks „Ukraina tules”. Snowdeni-filmis jääb Kreml siiski ülistamata.