Tähelepanek: „Suletud” on nõrguke õudukas, mis väärib kinos ignoreerimist
Toon märksõnaks „vaenulik maja” ja pisikokkuvõtte: lastepsühholoog (Naomi Watts) elab eraldatud paigas suures majas ja kannab hoolt poja eest, kes on voodihaige ja tervislikus mõttes küllaltki „juurvili”, ning avastab, et majas toimub midagi kummalist.
Linateose esimene pool keskendub majas toimuva uurimisele. See on puhas klišee teise otsa, aga vaadatav, kuigi vaataja kiikab ilmselt esimese poole tunni jooksul juba kella. Siin tuleb eelkõige tänada Wattsi, kes võtab tehtud stamprollist heas mõttes viimast ja on väga vaadatav inimesena, kes lööb eluraskuste all tasapisi vankuma.
Umbes loo keskel on tegijatel tekkinud kange isu järgida tähtsat filmitegemise reeglit: iga endast lugupidav odavam õudukas peab lõpupoole pakkuma üllatuse, mis annab senitoimuvale uue perspektiivi. Toon muutub ja seni küllaltki igav, aga vaadatav lugu muutub päris totakaks. Koguni niivõrd, et pidevalt tahaks silmi pööritada.
„Suletud” väärib kinos ignoreerimist. Ilmselt liigub see üsna ruttu televisiooni või Netflixi, kus on sellise filmi õige koht.
