Tartu observatooriumi astronoomid Tiina Liimets, Indrek Kolka ja Tartu ülikooli tudeng Kristiina Verro uurisid koos Hispaania kolleegidega üht erilist ja võimsat täheplahvatust meetodiga, mis näitab toimunut ruumiliselt. Astronoomiaajakirjas The Astrophysical Journal möödunud aasta detsembris avaldatud artiklis kirjeldavad nad kolmemõõtmelist vaadet noova GK Persei jäänustele ja jälgivad selle arengut veerandsajandi jooksul.

Kääbustähe üllatused

Noova on valge kääbustähe tuumaplahvatus. Vesinik koguneb tähe pinnale, süttib ja käivitab tuumade ühinemise reaktsiooni – termotuumareaktsiooni ehk fusiooni. Meist 1300 valgusaasta kaugusel plahvatanud GK Persei avastati 1901. aastal ja selle mangnituud oli 22. veebruaril 1901 nagu Veegal – 0,2. See on üks heledamaid avastatud noovade plahvatusi.

„Järgmiseks üllatuseks astronoomidele pakkus GK Persei pool aastat peale plahvatust avastatud helenduvate rõngaste kogumit, mis näis paisuvat tsentraalsest tähest eemale n-ö ülevalgusekiirusel,” selgitab Liimets. Hiljem leiti seletus: tegemist ei olnud mitte noovaplahvatuses välja paisatud ainega, vaid noova plahvatuse valgusimpulsi peegeldumisega tähtedevaheliselt ainelt ehk valguskajaga. Noovaplahvatuse tagajärjel tegelikult välja paisatud aine muutus nähtavaks 15 aastat hiljem, 1916. aastal. „Alates sellest ajast on teda vaadeldud mitmetel lainepikkustel, sest tegemist on kõige kauem tegutseva ja kõige võimsama noovajäänukiga,” ütleb Liimets.