Tähistaevas kõneleb inimesega igavikulist keelt
Kui teadus üldse kusagilt alguse sai, siis tähistaeva uurimisest ehk astronoomiast. „Mõned peavad astronoomiat kõige vanemaks teaduseks. Alates sellest, kui homo sapiens umbes 200 000 aastat tagasi maailma tekkis, on tuhanded kultuurid üle maailma märganud taevakehade korrapäraselt muutuvaid tsükleid ja aastaaegade vaheldumist ning püüdnud neis mingit mõtet leida,” kirjutatakse entsüklopeedias „Tähistaevas”.
Kuid tähistaeva uurimine on ka kõige demokraatlikum teadusharu. See on ainus loodusteadus, milles on asjaarmastajatel senini oma kindel ja väärikas koht.
„Tähistaeva” entsüklopeediast leiab teadmisi nii universumi mineviku, oleviku kui ka tuleviku kohta. Ja selle kohta, kuidas inimene on universumi avastanud: „Massiivsed sambad Stonehenge’is Inglismaal on tegelikult joondatud Päikese ja Kuu järgi. Ka Egiptuse püramiidid demonstreerivad väga detailseid ja täpseid astronoomilisi teadmisi. Kuigi me võime ainult oletada, mida inimesed teadsid või uskusid enne kirja leiutamist 5000 aastat tagasi.”
Kust tuli nüüdne astronoomiline teadmine? Raamat selgitab: „Astronoomia on sageli olnud lahinguväli mõistuse ja ebausu jõudude vahel. Kuidas teadis Kreeka õpetlane Demokritos 2000 aastat enne teaduslikku tõestust, et universum on tehtud aatomitest ja et Linnutee galaktika ei ole lihtsalt helendus, vaid koosneb miljarditest tähtedest, mis on liiga väikesed, et neid eraldi näha?” Aastaks 100 eKr olid kreeklased leiutanud mehhanismi, mis võimaldab suure täpsusega arvutada Päikese ja Kuu mineviku ja tuleviku positsioone pikaks ajaks. Seepärast tekib küsimus: „Miks peatusid astronoomilised vaatlused rohkem kui tuhandeks aastaks pärast Ptolemaiose (peamiselt ebaõigeid) vaatlusi ja väiteid teisel sajandil?”
Astronoomiat arendasid eurooplastest etemaltki idamaade rahvad: „Kümnendal sajandil rajas astronoom ja matemaatik al-Khujandi hiigelobservatooriumi Pärsiasse (tänapäeva Iraan) ning arvutas Maa kalde tema orbiidi suhtes. Umbes samal ajal koostas õpetlane ja poeet Omar Khayyám kalendri, mis oli täpsem kui Juliuse oma ja peaaegu sama täpne kui Gregoriuse kalender. Aasta pikkuse arvutas ta täpsusega kuuenda kümnendkohani. India astronoom Bhaskara pakkus 12. sajandil välja oma heliotsentrilise mudeli. Ta vihjas ka gravitatsiooniseadusele.”
Selletaolist üldarusaadavat ning usaldusväärset raamatut astronoomiast eesti keeles seni polnud. On ilmunud küll hulk heatasemelisi raamatuid universumist meie astronoomide kirjutatuna, kuid nende sihik on olnud siiski kitsam.
Raamatu kompositsioon lähtub kodust – kuuendik sellest on pühendatud päikesesüsteemile. Tähtede, galaktikate ja nüüdis-aegse kosmoloogia osad on mahult pisemad, kuid mitte sisu arvel. Palju on juttu kosmose uurimisest. Sellest osast saab üsna tervikliku pildi, kuidas inimene on tähistaevasse pürginud. Siit leiab uusi ja huvitavaid seoseid ning fakte.
Võidujooks igavikule
Raamat päädib tähistaeva vaatlusele rakendatud tähistaeva entsüklopeediaga, mis sisaldab ohtralt pilte ja andmeid tähtkujude kohta nii põhja- kui ka lõunapoolkeral.
On siin sees ka kolm eesti meest – Ernst Öpik, kes esimesena tõestas, kust tulevad meteoorid, ja Jaan Einasto ning Mihkel Jõeveer, kes esimesena tõestasid universumi kärjelaadse iseloomu.
Astronoomia puutub kokku igavikulisega. Ja see ongi õigustus nendele tohututele kulutustele, mida selle teaduse hüvanguks tehakse – kosmoseteleskoobid ja -laevad, observatooriumid, gravitatsioonikiirguse andurid, neutriinomõõtjad jms.
„Astronoomia kuulub nagu muusika ja kunst inimsaavutuste nende tippude hulka, mis tõstavad inimvaimu tavapärasest kõrgemale,” kirjutab Anglo-Austraalia observatooriumi pea-astronoom Fred Watson, „võib-olla on see ainuke teadus, kus teadmisi hinnatakse põhimõtteliselt selle inspiratsiooni eest, mille nad tagavad nendest osasaajatele.”
On raamatus ka astronoomilist põnevust: „Meie galaktika paistab olevat koduks umbes nelja miljoni Päikese massiga mustale augule. Otseselt seda näha ei saa, kuid Hubble’i kosmoseteleskoop on suutnud jälgida tema ümber tiirlevate tähtede liikumist ning nende kiiruse põhjal saab hinnata musta augu massi. Samamoodi on teiste galaktikate tuumades üldiste liikumiskiiruste mõõtmine võimaldanud kaudselt avastada palju teisi musti auke; mõne mass ulatub kuni miljardi Päikese massini.”
Mis juhtub, kui me kukume musta auku? „Vastus sõltub vaatepunktist. Välisele vaatlejale näiks, et isiku kukkumine aeglustub lähenemisel sündmuste horisondile ja vahetult enne seda saabuks nagu seiskumine – aeg on kinni külmunud ja toimub aeglane hääbumine. Kukkuvale isikule tunduks ta oma aja kulg normaalne, ent kõik väljaspool toimuv tunduks järjest kiirenevat.”
Musta augu poole joosti suisa võidu: „Külma sõja võidujooksus oli kaks juhtkuju, üks NSV Liidus ja teine USA-s. Sergei Koroljov, kel õnnestus pääseda Stalini vangistusest, ja Werner von Braun, kes alistus USA armeele 1945. aasta mais.”
Vallandus kosmosereklaami ajastu: „Meelelahutustööstus hakkas tootma kosmosefilme ja -kuuldemänge. Nende filmide reaalne ja ulmeline kosmosetehnika ning kosmoseuurimise erakordsus tekitasid avalikkuses kõrge huvi kosmoselendude vastu ja üldise uskumuse, et need on kohe-kohe algamas.”
Kuidas on lood praegu? „Ainulaadselt toimuvad kosmoseprogrammid Euroopas kolmel eri tasandil: riiklike, kahepoolsete ja üleeuroopalistena. Koostööd tehakse neljas valdkonnas: ligipääs kosmosele, teadus, rakendusuuringud ning mehitatud kosmoselennud. Tähtsamad neist on teadus ja kosmosele ligipääs.”
