Täismehest sirgub laps
Loomigi napib, loodusesõprade pettumuseks. Õieti polegi ühtegi elavat isendit selle näituse peategelaste hulgas, küll aga on hulk mänguasju, plastist pärleid, kosmeetikapudi, hoiukassapõrsas, juuksehari ning muid kilgendavaid kanne ja nodi, mis täidavad kogu näituse nagu silmapiirini ulatuv maastik.
Püstiseisva mehe maailm on minevik
Kruusing on portreteerinud kellegi teise maailma ja see keegi teine on 12-aastane tüdruk. Kes see muu ikka takseerib mänguasjakasti sisu nii intiimselt distantsilt ja põhjalikult. Keegi teine ei vaata savist notsule andunult otse silma, keegi teine ei näe tema maalitud silmades sooja sära, olgu see siis välklambi oma või mitte.
Walter Benjamin pakkus kunagi, et filmikaamera tulekuni koosnes meie maailm ainult neist tsentraalperspektiivsetest vaadetest, mis avanevad meile vaid teatud kõrgusel maapinnast ja teatud distantsilt. Püsti seisev mees, pilk horisondile suunatud, oli maailma tunnetava inimese võrdkuju. Vendade Lumiere’ide leiutis aga muutis kõik. Kaamera luurav pilk hakkas roomama mööda toanurki, kõnniteeservi, hüples üles-alla, tiirutas ringi, manipuleeris rakurssidega, peale- ja ärasõitudega ning lammutas harjumuspärase panoraami. Kaadrisse ilmusid suures plaanis ka inimsilma enda tumedad sügavused, inimese enda subjektiivne maailm, tema lähiümbrus, tema harrastused ja kallimad asjad.
Subjektiivne kaamera samastub vaatajaga
Ning ei läinud kaua, kui filmikunsti ilmus mõiste “subjektiivne kaamera”, mis vaatas ümbritsevat just nagu asjast huvitatud ja “asja sisse mässitud” inimese eksleva pilgu läbi.
Kruusing on teinud sellise subjektiivse näituse läbi lapse silmade. Subjekt objektiivi taga pole kindlasti tema ise, turd täiskasvanud mees, vaid pigem keegi tema lähedastest, kelle füüsiline kasv ja iga loovad maailmast täiesti teise ettekujutuse. Veelgi enam, nad loovad hoopis teise maailma. Laps ei vaata alatasa konna-perspektiivist üles täiskasvanute maailma poole, vaid esmajoones seda, mis asub tema enda silmade kõrgusel. Ses suhtes ei erine ta täiskasvanust palju. Ning sellest äratundmisest piisab, et seda etteastet portree-näituseks pidada.
“Portree”
Agur Kruusingu fotod Linnagaleriis 30. novembrini.
