Aldo Luud

”Täna 85-aastase mehena olen kui üksik puu raiutud metsalagendikul, üksi oma mälestustega”, alustab Kotkaristi kolmanda klassi kavaler Edgar Lamp oma loo jutustamist, millest jätkuks kümneteks romaanideks, kuid millest ometi piisas üheksainsaks saatuseks ühele eesti mehele.

Istun Lambi kitsukeses korteris Tartus Turu tänaval, söön peremehe küpsetatud pirukaid, joon kanget kohvi ja ei jõua ära imestada minu vastas istuva kõneleja elujõudu ja säravat mõistust. Toa seinal ripuvad stereoraadio kõlarid ning usutluse lõpus selgub ka nende otstarve. Lugu ise on aga iisugune.

Aakrest pärit Edgar Lamp on lõpetanud 1937 maineka Hugo Treffneri Gümnaasiumi ja ees paistis loov tulevik. Tookord on aga iga eesti poisi enesestmõistev kohus Eesti sõjaväest läbi käia. Lamp koolitatakse suurtükiväelaseks, sõjakoolis õpib ta koos tulevase lipniku Karl Saviga, tänase presidendikandidaadi isaga, kellest saab ka Edgar Lambi üks sõpru. Seejärel töötab ta Tartu kaubastus, abiellub ning elab noore perekonnapea elu oma äia juures. 13. juunil 1941 käivitub tema saatuse karussell.

13. JUUNI PANI MEHED OTSUSTAMA. ”Oli samasugune ilus suveilm, nagu täna kuuskümmend aastat hiljem. Istume äiapapaga ta maja õuel - maja ise oli Tasuja t.änav 2 ja see piirnes Tartu kaubajaamaga. Ja vana ütleb: ”Mis asi nüüd küll lahti on, Tartu jaam on kaubavaguneid täis”. Ja kui me siis järgmisel hommikul abikaasaga tööle läksime, tulid meile vastu autod küüditatutega.” Lamp tunneb ära ka küüditajad, kellest üks on hilisem Tartu linna täitevkomitee esimees Võrse ja tema vend, hilisem Vanemuise teatri kaadriosakonna ülem. Lambist saab üks tragöödia tunnistajatest. Ja seal, nähes kuidas inimesi alandatakse, kuidas nende palvete peale neile vähemalt juuagi anda, käitutakse otsekui lihunikud, kuidas inimesed nutavad meeleheitest, kuidas kogu linnale vajub masendav leinaloor, seal sünnib ka üksainus soov, vajadus kuritöö eest kätte maksta. Sel päeval määrab Edgar Lamp oma saatuse.

”Sõja puhkedes oligi pidu meie õuel”, seletab vana sõjamees innustust, mis saatis mehi Eesti vabastamisel punasest terrorist. ”Tegelikult olime teadlikud sakslaste tulekust juba varem, Königsbergi elanikud andsid pidevalt läbi lillede mõista, et peagi tullakse tagasi”. Juuli alguseks on rinne mürinal Tartuni jõudnud. Enne seda saab Lamp korralduse Kaitseliidu majja tulla. Sinna on palju mehi kokku aetud ja kohe saab selgeks, et nüüd on minek venelaste poolel sõtta. Lamp teeb sealt tulekut ning varjab end Tartu lähedal Kvissenthalis. Lahkuvad vene väed lasevad õhku Kivisilla ja süütavad terveid kvartaleid. Edgar Lamp ongi üks neist treffoonlastest vabatahtlikke, kes rindelinna mitmeks päevaks oma kätte võtavad. Seal ristub ta tee ka legendaarse kapteni Karl Talpakuga, hilisema soomepoiste rügemendi JR 200 isa ning 1941. aasta Eesti vabastamislahingute kangelasega.

”Ilma Talpakuta poleks ka minu lugu”, kinnitab Lamp. Talpak ongi 1941. aasta juulis toimunud Tartu ülestõusu üks juhte. Seda ülestõusu meenutab Tartus Pepleri tänav 32 vastas oleval majale kinnitatud tahvel pealdisega ”Siit algas vabadusvõitlus 1941. aastal Tartu linnas.”

Lamp kirjeldab, kuidas ta kaaslased linna vaenlastest puhastasid, kuidas ta ise äärepealt kuulipilduja tulest surma pidi saama, kuidas ta valvas ladusid süütamiste eest – ja ta hääles on nüüdki tunda lahingute ärevust. Ja ikka ja jälle naaseb ta oma jutus Talpaku juurde.

Pärast Tartu vabastamist helistab Talpak talle Aakresse, kus Lamp juhatab omakaitset, ning ütleb: ”Ma olen otsustanud Põhja-Eesti vabastamisest osa võtta, mul on kaks rühma juba olemas. Kas sa tuled ja kas sul mehi ka juba on?” See ettepanek tuleb Lambile ootamatult. Tal on sada meest omakaitses, aga ta ei saa kohe nende eest kosta, sest küsimus on meeste endi vabast tahtest. Nii ta siis vastabki: ”Lepime kokku, ma kutsun mehed homseks vallamajja ja pärast seda teatan”. Lamp saadab seepeale virgatsid välja ja kinnitab vallamaja seinale plakati: ”Isamaa kutsub. Koguneda homme kell 11.” Ja siis ütleb ta meestele: ”Mina olen otsustanud, kes tuleb kaasa?” Ja nelikümmend meest astuvad ette. Siis võtab Lamp telefonitoru ja helistab Talpakule: ”Härra kapten, kannan ette: tulen ja koos minuga nelikümmend meest. Saada auto järele.” Nii saab Edgar Lambist komandör, siit algab tema sõjamehetee ohvitserina, Talpaku kompaniis kolmanda rühma ülemana.

LAHINGUTEGA SOOME LAHENI. Eesti vabastamisaktsioon nõukogude esimesest okupatsioonist lõpeb 28. augustil. Vabaduse väljakule on üles rivistatud vabatahtlike üksused ja Talpak peab oma ajaloolise kõne, kus ta muuhulgas ütleb: ”Mehed, minge nüüd tagasi oma kodudesse igapäevase rahuliku töö juurde. See sõda, mis leegitseb, on suurriikide vaheline heitlus, Eesti mehe asi ei ole selles osaleda, Eesti mehe asi on oma kodu kaitsmine – selle töö oleme me teinud.”

Edgar Lambile on see alles kannatuste raja algus. Vahetult enne idarinde kokkuvarisemist on Edgar Lamp sakslaste poolel Sinimägede all rannavalve teenistuses. Sealt põgeneb ta Saksamaale. Ta teab, et kui ta venelastele kätte jääb, on ta kuulisaajate nimekirjas.

Saksamaal saab ta teada, et organiseerimisel on üks Wehrmachti pataljon ja tema ‰effiks on kolonel Saarsen. Sinna ta siis lähebki. Kuid peaegu sõja viimaste päevadeni on ta praktiliselt väljaõppes. Ent siis loeb ta Berliinis ilmuvast ”Eesti Sõnast”, et Eesti omavalitsuse juht Hjalmar Mäe on andnud ”Kaitseteenistusse kutsumise määruse”, mille kohaselt kaitseteenistusse kutsutud paigutatakse relva-SS-i üksustesse ja kes sellest keeldub, seda ootab SS-i kohus. Nüüd juba saksa sõjaväe ohvitser Edgar Lamp saab aru, millise kuritegeliku otsusega on siin tegemist.

”See oli ju kohe teada, et nii tehakse meist sõjakurjategijad ja et tegemist on Nürnbergi materjaliga,” selgitab Lamp, nüüdki veel raev hinges. Ja ta üritab oma klasssivennast leegioni ohvitserile selgeks teha, et aeg on otsida kolmandat teed. ”Mis, kuidas te julgete rääkida niimoodi!” karjunud kaaslane talle näkku. ”Ma lasen igaühe maha, kes julgeb rääkida mulle kolmandast teest!”

Lamp saab aru, et mees on hulluks läinud ja üritab põgeneda, kuid juba on ka arreteerijad kohal. See tähendab uut pööret ta sõjamehesaatuses, sõjavangi sattumist ning seepeale Eestisse tagasipöördumist.

”Oh, kui ma oleks sealt Läände pääsenud, nagu pääsesid mu õde, õemees ja vend, ma oleks nüüdseks kõrgelt koolitatud ja tehtud mees olnud”, ütleb Lamp, kuid ei kahetse samas ühtegi järgnenud päeva oma elus.

1948-1954 varjab Edgar Lamp end oma lähedaste juures, samal ajal on ta aga kuulutatud riiklikuks kurjategijaks ja tema tabamiseks käivitatakse Eesti KGB parimad jõud.

Kust küll võtab mees hingejõu ja lootuse, et niimoodi, aastaid sisuliselt lindpriiks kuulutatult vaimselt ja füüsiliselt virge püsida? Lambil on selleks lihtne ja selge vastus. ”Puhja meiereis oma sugulase juures varjates oli mul päevade viisi võimalus lugeda ta rikkalikust raamatukogust raamatuid. Ja esimene, mille ma lugeda võtsin, oli Henryk Sienkiewiczi ”Tule ja mõõgaga”, ”Uputus” ning ”Pan Wolodyjowski”.

KIRJANDUS ANDIS MEELEKINDLUSE. ”Kui ma need pooteist tuhat lehekülge olin läbi lugenud, sain aru, kuidas kõik kordub kolmesaja aasta tagant. Kuidas venelased vallutasid Poola ja kuidas ‰lahta ohvitserid läksid metsadesse. Ja nüüd olin ise samasuguses olukorras. Ma sain sealt niisuguse hingejõu, et seepeale ei tundunud minu saatuses midagi enam erakordset. Seda tuli lihtsalt taluda.”

Edgar Lamp arreteritakse haarangul 12. jaanuaril 1954. Eismesel ülekuualmisel paneb t‰ekist Usov brauningu lauale ja ütleb: ”Noh, siin on nüüd kõik rääkimata. Lase tulla.” Ent Lamp on jõudnud oma hetke ära oodata ja vastab: ”Ma tean seda, et Stalin on surnud ja Beria on maha lastud.” Usov kiristab seepeale vaid hambaid. Pärast mõnekuulist istumist Vasalemma laagris pääseb Edgar Lamp 15. septembril 1955 vabadusse. Kuid see vabadus on tinglik. Nõukogude Eestis jääb talle kuni Eesti taassünnini külge saksa sõjaväelase vari. Ja kui mitmed ta eakaaslastest pääsevad kuuekümnendatel ja seitsmekümnendatel välismaale, siis Lambile on suletud tee isegi Saaremaale.

Otsustasid aated. ”Olen mõelnud nüüd, kuuskümmend aastat hiljem tihti, miks läksid tol ajal need mehed vabatahtlikult sõtta, kust kõik ei tule kunagi tagasi,” mõtiskleb Lamp oma lugu kokku võttes. ”Nad läksid, et kaitsta maad, mis vääris olema vaba ja iseseisev. Nad olid aatemehed.”

85-aastane aatemees Edgar Lamp tõuseb oma jutu lõppedes diivanilt, lülitab sisse video, kust jookseb aasta eest võetud videolint Treffneri Gümnaasiumi aktuselt. Seal noorte keskel, kogu kooli ees seisab äsja vähilõikuse läbi teinud rühikas vanahärra ja laulab koolitatud dramaatilise tenori häälel ”Santa Luciat”. Siis selgub, et see mees, kes on Eesti vabaduse eest võidelnud mitmel rindel, on unistanud kogu oma elu saada kutseliseks lauljaks. Oma üksildasi hetki veedabki ta nüüd Pavarottit stereokõlaritest kuulates ja oma aariaid harjutades. Lahkumiseks laulabki ta mulle vapustavalt kõlava ja kõiki kõrgusi järgiva häälega ”O sole mio...”