ametnikud ei osale olümpiamängude Tallinna-tseremoonial.

Ei olümpiale

okupeeritud pinnal!

1980. aastal Tallinnas toimunud olümpiaregati vastu sõdisid kõige võimukamalt ja kõige tulemuslikumalt väliseestlased. Oma asukohamaades tehti rohkelt selgitustööd ja pommitati märgukirjadega valitsusi, spordi- ja purjespordiorganisatsioone.

Stockholmis moodustati lausa ajutine komitee, mille liikmeks olid Andres Küng, Peeter Luksep, Anneli Koppel, Andres Käärik ja Ülo Ignats.

"Meie lööklauseks oli "Ei olümpiale okupeeritud pinnal!"" selgitab tänane Stockholmi Eesti Päevalehe peatoimetaja Ülo Ignats. "Me võtsime kasutusele sümboli, millel olümpiarõngad olid tehtud okastraadist. Üks Rootsi ajaleht hakkas seda kasutama logona, kui ta Moskva olümpiast kirjutas."

Komitee levitas mitmesuguste tekstidega postkaarte, kleepmärke, afishshe ja isegi tikutoose tekstiga "Sovjeedid välja Eestist". Korraldati seminare ja demonstratsioone mõnesaja inimesega.

"Väliseestlaste ühiseks mureks oli, et olümpiaregati toimumine Tallinnas kinnistab okupatsiooni," räägib Ülo Ignats. "Saatsime proteste igale poole, pöördusime isegi ROK-i Rootsi-poolse esindaja Gunnar Ericssoni poole, kes kõneles Tallinna olümpiaregati avamisel, kuid Rootsi poolt polnud mingit arusaamist loota."

Ülo Ignatsi kinnitusel polnud väliseestlaste suhtumises halvustavat nooti nende kodueestlaste suunas, kes osalesid vahetult regati ettevalmistamisel: "Mis õigusega saaksime kritiseerida inimesi, kes elavad ühiskonnas, kus valikut pole? Lõppkokkuvõttes võis sellest regatist isegi kasu olla, sest saime teha iseseisvuspropagandat ja rääkida inimõigustest. Halb olnuks see, kui regatt toimunuks ja keegi poleks midagi selgitavat öelnud tausta kohta."

Kirjavahetus Margaret

Thatcheri ja Edward Kennedyga

Rootsis asunud Eesti Rahvusfond ja peapiiskop Konrad Veem kirjutasid Suurbritannia peaministrile Margaret Thatcherile. Vastuses arvab Raudne Leedi, et suveolümpia peaks toimuma kas teises linnas või üldse ära jääma. Ta kirjutab: "Kui mängud peaksid toimuma N. Liidus ja Briti võistkond osa võtma Tallinnas toimuvatest võistlustest, soovib valitsus selgelt rõhutada, et see mingil viisil ei muuda poliitikat endiste Balti riikide suhtes. Briti valitsus on tunnustanud nende vabariikide N. Liitu inkorporeerimise fakti, kuid valitsus pole kunagi tunnustanud seda inkorporeerimist legaalsena."

Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides (ERKÜ) tegi avaliku kirja ROK-ile ja kõigile olümpiamängudest osavõtjaile, mida levitati veebruari lõpus toimunud Lake Placidi taliolümpial. ERKÜ pommitas kirjadega ka Valget Maja, USA spordiorganisatsioone, USA Kongressi liikmeid, kõiki ÜRO esindajaid ja rahvuslikke olümpiakomiteesid. Muuhulgas saadi vastuseid ligi 70 USA kongressiliikmelt, sealhulgas presidendikandidaat Edward M. Kennedylt.

Taliolümpia okupeeritud Oslos

ERKÜ saavutas edu ka USA spordiajakirjanduses. Tuntud ajakiri Sports Illustrated kinnitas, et ERKÜ märgukiri ja lisatud materjali lugemine tehakse kohustuslikuks kõigile toimetajatele. New York Times kirjutas alguses, et "olümpiaregatt toimub Tallinnas, N. Venes". Korduvate protestide järel kirjutas ajaleht, et regatt toimub "Tallinnas, Eestis."

Eestist põgenenud Jüri Lina esines USA Kongressi Euroopa Julgeoleku ja Koostöö komisjonis Washingtonis, andes ülevaate Eestist ja vastates komisjoni esimehe Dante B. Fascelli küsimustele.

Amsterdami suurim hommikuleht De Telegraaf tõi 24. mai numbris terve lehekülje olümpiamaterjale, mis ilmusid pealkirjade all "Hollandi veesportlased orjastatud rahva juurde!" ja "Venelased tähistavad Eesti anastamist olümpiaregatiga". Artikli autor Henk de Mari toob välja okupatsiooni sünge statistika koos mõrvamiste ja küüditamistega. Ta märgib, et 21. juulil algav olümpiaregatt on ühtlasi Eesti NSV 40. sünnipäev ja venelased tahavad regatiga põlistada okupatsiooni. Hollandi Selts Eestis esinaine Vilma Belinfante-Saidlo on pettunud, et hollandlased osalevad regatil: "Hollandi meeskond laseb end kasutada pidustusteks, millega tähistatakse meie vapra rahva orjastamist 40 aastat tagasi. Kohutav ja hirmuäratav!"

Hollandi purjetamismeeskonna juht Ben Staartjes omalt poolt lubab: "Oleme otsustanud, et meie ei esine Hollandi lipuga ega võta osa avatseremooniast. On väga vähe vastumeelsust vaja selleks, et pöörame ringi ja tuleme tagasi."

Eestlaste selgistustöö haardest annab aimu tsitaat Norra jahispordi ajakirjas Seil-sport, kus küsitakse: mida ütleksid norralased, kui Hitler oleks võitnud Teise maailmasõja ning sakslased oleks korraldanud taliolümpiamängud Oslos?

Kodueestlaste märgukiri

29. jaanuari USA mõjukas ajaleht Christian Science Monitor avaldas 30 baltlase avaliku kirja N. Liidu liidrile Leonid Breznevile ja ÜRO peasekretärile Kurt Waldheimile. Nõutakse olümpiamängude äraviimist riigist, kes on sõjalises vahekorras teisega (Afganistan). Ühtlasi viidatakse, et kui regatt toimub Tallinnas, trambitakse olümpiaprintsiipidel ja pannakse küsimuse alla Eesti õigus vabale enesemääramisele. Eestlastest on alla kirjutanud Mart Niklus, Enn Tarto, Erik Udam, Endel Ratas ja Jüri Kukk, kes oli ka kirja üleandjaks ajalehe korrespondendile.

Eestist kirjutasid ka paljude maailma ajalehtede korrespondendid. Kirjeldatakse KGB suurepärast tööd, telefonide pealtkuulamisi Tallinna Olümpiapurjespordikeskuses, videokaameraid hotellitoas, mahasurutud ja vaest elu ning mundrimeeste suurt arvu.

"Ma pole elu sees tundnud end nii kaitstuna," kirjutab Seattleis ilmuva Post-Intelligenceri reporter Bill Knight. "Seal oli iga puu jaoks üks sõdur. Ja puid oli seal palju."

Baltimorei ajalehe Sunday Sun korrespondent Anthony Barbieri Jr. kirjutab, et korraldajad ootasid kohale rohkem sportlasi ja turiste, aga Viru hotell on tühi ja vaatamata olümpiale jääb Piritast mulje, "nagu oleks mingi unine suvepäev kuskil Marylandi idarannikul". 60 ajakirjanikust ainult pooled on läänest. Barbieri kirjutab: "Reedel saabus Helsingist laev, mis mahutab 1000 reisijat. Kuid laevaga oli tulnud Tallinna vaid 18 inimest, nendestki 13 ajakirjanikku."

Craig R. Whitney tsiteerib 7. juuli New York Timesis enne mängude avamist anonüümset eestlast, kes ütleb: "Enne boikotti olime imestunud, mida nad teevad purjespordikeskusega pärast olümpiat; nüüd on küsimus, mida nad teevad sellega olümpia ajal."

Arnold Green contra Mart Nutt

Kodueestlaste arusaam on mõistagi kirjum väliseestlaste omast. Täna, 20 aastat hiljem, on regati kasulikkuses veendunud selle otsesed korraldajad.

"Lisaks uutele Tallinna kerkinud ehitistele suutsime regati läbi viia kõrgel tasemel ja lõime sidemed rahvusvahelise purjetamisliidu juhtkonnaga," räägib olümpiaregati orgkomitee esimees Arnold Green, kellest 1989. aastal sai taastatud Eesti Olümpiakomitee president. "Minu arusaamist mööda etendas see otsustavat osa meie rahvusliku olümpiakomitee taasloomisel. Need sidemed mängisid küllaltki olulist osa läbirääkimiste käigus ROK-iga, kui olime taastanud Eesti rahvusliku olümpiakomitee."

"Eestile pole auks ega kuulsuseks, kui teise riigi pealinna olümpiaregatt viidi läbi okupeeritud Tallinnas," on Riigikogu liige Mart Nutt veendunud. "See on alandav. Õiguslikust küljest korraldas olümpia küll N. Liit, mitte Eesti, aga ma ei eristaks inimesi, kes valmistasid ette olümpiaregatti, inimestest, kes valmistasid ette migrantide toomist Eestisse. Küsimus on nõukogude võimu teenimises."

"Noh, eks me kõik teadsime, et Eesti on N. Liidu osa," seletab Arnold Green. "Et taotlesime regati läbiviimist, ei tähenda, et püüdsime selle kaudu tunnustada N. Liidu poolset okupatsiooni."

Arnold Green arvab teadvat, kust tuleb Tallinna-regati kurja juurt otsida. Ta viitab okupeeritud kodumaalt Prantsusmaale põgenenud filmirezissöör Georg Karasjov-Orgussaarele.

"Tema alustas seal seda kampaaniat ja selle tõttu nende rahvuslikud purjespordiliidud võtsid vastu otsuse regatti boikoteerida," ütleb Green.

Mart Nutt on seevastu ühes paadis Orgussaarega ega usu, et regati korraldamine andnuks positiivset efekti. Pigem vastupidi: kinnitati, et niisugust riiki nagu Eesti pole olemas.

"Maailma läks sõnum, et Eesti on N. Liit ja Tallinn on Moskva eeslinn," ütleb Mart Nutt. "Võibolla ainus kasulik asi oli nende riikide tegevus, kes Tallinna rõhutatult ei tulnud või tulid siia olümpialipu all. Nemad andsid tõesti märku, et Eesti pole nende seisukohalt N. Liidu legaalne osa."

Kuidas ROK lubas?

Mart Nutt toob välja huvitava detaili: kuna pole ühtki dokumenti, mille põhjal Eesti oleks Teise maailmasõja järel ROK-ist välja arvatud, on äärmiselt kummaline ROK-i nõusolek, et ühe tema liikmesriigi territooriumil korraldab teine riik oma olümpiamänge.

Sellele ebamoraalsele käitumisele ei oska Arnold Green seletust anda. EOK tänane president Tiit Nuudi, kes oli olümpiaregati ajal Tallinna olümpiaehitiste direktsiooni direktor, vajab pisut mõtlemisaega.

"Njaa. Ma pole sellele mõelnud," lausub Nuudi. "Usun, et ROK tegi endale kõik taustad selgeks enne, kui Moskvale olümpia andis, ja sellepärast ma ei mõistaks seda otsust hukka. Fakt, et purjeregatt oli Tallinnas, fakt, et TOP on seal, kus ta on, fakt on, et paljud inimesed on olnud sellega seotud. Aga samasugune fakt on, et keegi ei mõelnud kaasa aidata okupatsioonile, kui ta aitas üles ehitada TOP-i."

Moskvas võistlesid, Tallinnas mitte

Eesti okupeeritud seisu tõttu N. Liidu poolt jäid Tallinna tulemata nelja purjetamise tippriigi sportlased: Suurbritannia, Prantsusmaa, Austraalia, Uus-Meremaa. See rivi on kindlasti veelgi pikem, kuid nõuaks aeganõudvamat uurimistööd.

Oma leppimatust Eesti okupeerimise suhtes näitas üles ka Hispaania, kelle sportlased Moskvas võistlesid oma rahvuslipu all, kuid Tallinnas esineti ROK-i lipu all.

Tallinna regati sportlikust tasemest niipalju, et kuuest olümpiaklassist viies rändas 1980. aasta MM-tiitel riikidesse, kes boikoteerisid Tallinna regatti, 18-st sama aasta MM-medalist kuulus boikoteerinud riikidele 14.

Kes, mis ja kuidas Tallinna olümpiaregatil

Moskva OM-i purjeregatil Tallinnas osales 23 riiki. Rahvuslippude all võitles 17 riiki: Austria, Brasiilia, Bulgaaria, Guatemaala, Jugoslaavia, Kreeka, Küpros, Kuuba, N. Liit, Poola, Rootsi, Rumeenia, Saksa DV, Zimbabwe, Soome, Tshehhoslovakkia, Ungari.

ROK-i lipu all võistles 6 riiki: Hispaania, Holland, Iirimaa, Itaalia, Shveits, Taani.

N. Liidu invasiooni pärast Afganistani ei võtnud Iirimaa, Itaalia, Holland ja Shveits osa avatseremooniast.

"Eestlased" purjeregatil

N. Liidu koondises esinesid ka Eesti NSV sportlased, kõik venelased. Solingul oli Nikolai Poljakov soodimeheks ja võitis hõbeda. Tornaadol oli soodimeheks Aleksandr Zõbin (4. koht). Vladimir Ignatenko - Sergei Zhdanov said 470-l 10. koha.

Mis Tallinn sai

Olümpiamängude puhuks ehitati Tallinna purjespordikeskus (TOP), Olümpia hotell, Linnahall, uus lennujaam, teletorn, peapostkontor, Pirita postkontor, Pirita tee, Pirita sild, heakorrastati vanalinna, alustati linna kanalisatsiooni väljaehitamist. Olümpiaobjektide ehitamine muutis otsustavalt Tallinna rahvuslikku koosseisu, sest siia toodi mitukümmend tuhat migranti N. Liidust.

Kes ei osalenud Moskva olümpial

MOSKVA OLÜMPIAMÄNGE TABANUD BOIKOTIKAMPAANIA TINGIS N. LIIDU KALLALETUNG AFGANISTANILE. ROK-I LIIKMESKONDA KUULUNUD, KUID MITTEOSALENUD 70 RIIKI SAAB ERALDADA KUUDE KATOGOORIASSE.

1) 28 riiki, kes lükkasid kutse tagasi: Albaania, Argentiina, Bahrein, Bermuda, Kaimanisaared, Filipiinid, Gambia, Hiina, Honduras, Hongkong, Indoneesia, Iisrael, Kanada, Keenia, Liechtenstein, Malawi, Malaisia, Mauretaania, Pakistan, Paraguai, Saksamaa LV, Saudi Araabia, Singapur, Tai, Tuneesia, Türgi, USA, Uruguai.

2) 29 riiki, kes ei vastanud kutsele: Antigua, Bahama, Bangladesh, Barbados, Belize, Boliivia, Egiptus, Elevandiluurannik, Fidzhi, Gaana, Jaapan, Haiiti, Hollandi Antillid, Kesk-Aafrika Vabariik, Libeeria, Lõuna-Korea, Maroko, Monaco, Norra, Paapua Uus-Ginea, Sair, Salvador, Somaalia, Sudaan, Svaasimaa, Togo, Tshaad, Tshiili, USA Neitsisaared.

3) 6 riiki, kes võtsid kutse vastu, kuid ei osalenud: Gabon, Mauritius, Niger, Panama, Surinam, Ülem-Volta. Nende mitteosalemise põhjused on ebaselged.

4) Kaks riiki kandsid ROK-i karistust: Taiwan ja Iraan.

5) Võeti ROK-i liikmeks pärast osalemistähtaja selgumist: Katar, Mosambiik ja Araabia Ühend-

emiraadid võeti ROK-i liikmeteks pärast seda, kui pidi teatama osavõtust Moskva olümpiamängudel. Neid lubati osaleda, kuid seda võimalust kasutas ainult Mosambiik.

6) 3 riiki olid okupeeritud: Eesti, Läti ja Leedu olid okupeeritud N. Liidu poolt.

Kaido Kama regatt Eesti lipu all

Hetkel Eesti lipu all ümber maakera purjetav eksminister Kaido Kama on veendunud, et regatt poleks tohtinud toimuda okupeeritud Eestis.

"Olin tookord osaline dissidentide ringis, kes arutasid märgukirja koostamist," märgib Kama, kes ise allkirja ühelegi dokumendile ei andnud. "Olümpiaregatiga Tallinnas tunnustati Eestit N. Liidu osana. Me võime küll heietada, et Tallinnas sai mitmes kohas asfalt maha pandud ja palju ehitatud, kuid minu jaoks jääb selgelt raskemaks see teine kaalukauss."

Kaido Kama ei oska öelda, kas regati toimumine osutus lõpuks siiski kasulikuks, sest andis võimaluse Eesti seisundist rääkida. Aga ta möönab, et riigid, kes ei tulnud võistlema okupeeritud territooriumile, väärivad austust.

Oma ümberilmareisil ei satu Kaido Kama ühegi okupeeritud riigi territooriumile. Küll aga külastatakse rohkesti maid, kus elavad kõrvuti põliselanikud ja tänaseks seal kodunenud kunagised kolonisaatorid.

"Sellised maad on näiteks terve Lõuna-Ameerika ja lõviosa Vaikse ookeani saari," seletab Kaido Kama. "Selles reas on unikaalne nähtus meie viimati külastatud Tonga saar, kes pole kunagi olnud eurooplaste võimu all. Pean nende kuningat Tupou I 19. sajandi üheks geniaalsemaks valitsejaks. Ehkki tongalaste iseseisvuses on kindlasti ka Suurbritannia heatahtlikkust. Britid hoidsid Tongat oma tiiva all ja tõrjusid eemale teisi suurriike."

Indrek Schwede

Tõnis Lukas võinuks rikkuda purjeregati

Autasustamistseremoonial tõmbas kõik kuus võidulippu masti tänane haridusminister Tõnis Lukas ja puudus vähe, et tollane gümnaasiumiõpilane oleks protestist Vene okupatsiooni vastu N. Liidu punalipu tagantkätt Pirita jõkke virutanud.

"Mäletan seda võbinat, mis minus oli, kui pidin Vene lippu üles tõmbama," rääkis Tõnis Lukas kaks aastat tagasi ajakirjale Sporditäht. "Publik oli mu selja taga üle jõe. See oli ilmselt samasugune mõte, mille puhul enamik inimesi ei lähe tegudeni. Viivitasin, kuni õige hetk oli möödas."

Ehkki Lukasel oli pahandusi komsomolis, sattus ta imekombel nende sportlike noorte hulka, kelle seast valiti välja ka liputõmbajad. Kohe alguses hakkas ta üles tõmbama võidulippe ja kuna kõik sujus, jäetigi see roll talle. Lipp pidi tippu jõudma hümni lõpus ja keskmise lipu tõmbaja järgi seadsid end teisedki: teise koha lipp hakkas tõusma kaks sekundit pärast esimest ja kolmanda koha lipp kolm sekundit pärast teise koha lippu.

"Materiaalne kasu olümpiast on selgelt näha, sest erastatud Olümpia hotellist ja praegu erastatavast TOP-ist laekub riigieelarvesse raha," arvab Lukas täna. "Aga printsipiaalselt on okupeeritud alal olümpia korraldamine vale ja Eesti riiklusele oli ta kindlasti kahjuks."

Indrek Schwede

Vingerpuss Vene võimule

Finn-klassis mängiti venelastele kahekordne vingerpuss: olümpiakulla võitis soomlane Esko Reckhardt, kelle auks kõlas okupeeritud Eesti pealinnas Soome hümn, mille meloodia on Eesti hümniga sama. Aastaid hiljem selgus, et vennasrahvaste ühishümn kõlas tol juulikuu päeval täie õigusega mõlema maa koostöö märgiks. Nimelt võitis Esko Reckhardt olümpiakulla eestlaselt Aare Kööbilt laenatud purjega. Kööp ise N. Liidu koondisse ei pääsenud, kuid varustus oli tal hea. Purje laenamine oli tollal tõsine poliitiline kuritegu, mis õnneks jäi saladuseks

Indrek Schwede

Vaiko Vooremaa oli poliitiliselt neutraalne

Olümpiatule süüdanud Vaiko Vooremaa ei teadvustanud, et Eesti puhul oli tegemist okupeeritud riigiga.

"Ma olin 17-aastane ja maailm tundus roosilisem kui ta tegelikult oli," tähendas tollane kahekordne juunioride maailmameister jääpurjetamises. "Mulle oli kõige tähtsam purjetamine ja sport. Poliitika suhtes olin neutraalne vend."

Vaiko Vooremaa tunnistas, et hakkas poliitika peale mõtlema aastaid hiljem, kui ajaloost hakati ausalt rääkima.

"Seda mõtlesin ja imestasin küll, kuidas mind niimoodi siiski usaldati," meenutab ta. "Peast käis läbi, et mul on võimalus teha, mida tahes, kasvõi lipuplatsil soru lasta."

Tagantjärele imestab Vaiko Vooremaa, et alles viimasel hetkel tuli kellelegi pähe vajadus assistendi järele.

"Ma ei mäleta, kas Alar Volmer, kes igaks juhuks ka tulesüütaja riided selga tõmbas, oli mind lipuväljakule viinud kaatris peidus või mitte," räägib Vooremaa. "Seda mäletan kindlasti, et kaatrijuht oli tänane Äripäeva autor Igor Päss."

Indrek Schwede