Tants tantsitab inimest ajusoppide kaudu
Selleks ei pea ilmtingimata olema mõni kodukootud kuulsus, et tantsida. Rokki kuuldes märkame äkki, et meie jalg lööb rütmi kaasa. Ajurakkude koostööd uurivad närviteadlased väidavad, et see instinkt on inimeste puhul evolutsiooniline uudis. Midagi sellist ei juhtu teiste imetajate ja küllap ka ühegi loomaga.
Tants on arenenud ühes muusikaga ja loob oma rütmi nagu muusikagi. Et tantsida, ei pea ju ilmtingimata kõlama mingi muusika. Tantsu olemuseks on liikumise, rütmi ja kehakeele koostöö. Lisaks vajab tants ajas ja ruumis ka indiviididevahelist koostööd, mis teistes suhtlemisvormides peaaegu puudub.
Kummatigi on närviteadlased tantsu oma teaduse vaatevinklist vähe uurinud. Ja ega see olnud enne funktsionaalse magnetresonantskuvamise ja teiste peente meetodite leiutamist ka eriti võimalik. Üsna hiljuti uurisid närviteadlased aga nii professionaalseid kui ka amatöörtantsijaid, jäädvustades tantsu ajal nende ajupildi. Taheti teada, kuidas tantsijad end ruumis tüürivad, oma samme seavad ja keerulisi liikumismustreid õpivad.
Liikumatud tantsud
Pea igaüks võib hüpelda ühel jalal. Ometi nõuab see ajult keerulist rehkendust, mis ühendab ruumiteadlikkuse, tasakaalu, eesmärgi, ajastuse. Üks ajukoore tagaosas asuv piirkond muudab visuaalse info motoorseteks käskudeks, saates signaale liikumist plaanivatele piirkondadele. Tekitatakse närviimpulsid, mis liiguvad seljaajusse ja sealt lihastesse ning panevad need kokku tõmbuma. Samal ajal saadavad lihaste tajurorganid ajusse tagasisidet, andes keha täpse orientatsiooni ruumis.
Saamaks teada, kas sama mehhanism toimib ka keerukamate liigutuste, nagu piruettide sooritamisel, uurisid Ontario McMastersi ülikooli teadlane Steven Brown, Inglismaa Sheffieldi ülikooli teadlane Lawrence M. Parsons ja Texase ülikooli teadlane Michael J. Martinez amatööridest tangotantsijaid. Nad skaneerisid viie mehe ja viie naise aju, kasutades positron-emissioontomograafiat. See meetod registreerib peaaju verevarustuse muudatusi, mis annavad teada, milline piirkond on aktiivsem.
Uuritavad lamasid selili skanneri sees, pea liikumatuks kinnitatud, kuid olid suutelised liigutama jalgu. Neil paluti sooritada muusika saatel üks Argentina tango põhisamme. Siis skaneeriti tantsijaid, kui nad lõdvestasid sama tangomuusika saatel oma jalgu, neid liigutamata. Esimesest ajupildist lahutati teine ja saadi pilt, mis vastas ainult tantsule.
Selgus, et tantsusammu suunab aju kiirusagara osa, mis osaleb inimese ja teiste imetajate ruumitajus ja orienteerumises. Tantsides on ruumitaju eelkõige kinesteetiline ehk liikumistajuline: te tunnete oma ülakeha ja jäsemete liikumist ka siis, kui sulete silmad. Oluline osa on siin ajuosal, mille nimi on eestalb ja mis aitab inimest nii siis, kui ta tantsib valssi, kui ka siis, kui ta kõnnib mööda sirget rada.
Muusika puududes vallandasid tantsusammud ajus samalaadse aktiivsuse. Teadlased avastasid ka ajustruktuuri, mis paneb jalad muusikat kuuldes tahtmatult kaasa liikuma.
Londoni College’i ülikooli teadlane Beatriz Calvo-Merino ja ta kolleegid uurisid, kuidas reageerib aju videole tantsust, mille nad on hästi selgeks õppinud. Selleks kasutati funktsionaalset magnetresonantskuvamise meetodit. Selgus, et aju liikumist suunav osa aktiveerus vaid siis, kui tantsija nägi videolt tantsu, mille ta oli ise selgeks õppinud. Ilmnes seegi, et me harjutame mõtetes kaasa seda, mida näeme.
Enamgi veel – selgus, et oluline on ka, kas videost nähakse enda õpitud tantsu tantsimas samast soost või vastassoost isikut. Kui mees näeb enda õpitud tantsu tantsimas naist, siis aktiveerub ta aju vähem kui siis, kui videolt tuleb mehe tants. Sama kehtib ka naistantsijate kohta. Nii et tantsulgi on sugu.
Tantsud keele ümber
Seega on inimene võimeline tantsu harjutama ka siis, kui ta end üldse ei liiguta. Kõik see näitab, et meie võime simuleerida ajus tantsujärjestusi, nagu ka tenniseservi või golfilööki, pole lihtsalt visuaalne, vaid on seotud liikumistajuga.
Kuid miks inimesed üldse tantsivad? Selge see, et muusika ja tants on tihedalt teineteisega seotud. Ja paljudel juhtudel ei tantsita muusika järgi, vaid tants ise loob muusika. Asteegi tantsijad kannavad säärte ümber seemnetega täidetud kõristeid, mis teevad iga sammuga häält. Mõned rahvad kinnitavad tantsima hakates oma kehale kastanjette või muid häält tegevaid esemeid. Ja tantsides nad sageli plaksutavad, nipsutavad sõrmi või trambivad jalgu. Võtame näiteks ungarlaste meestetantsu.
Võib arvata, et tants tekkis kui häälenähtus ning et tants ja muusika, eriti löökpillimuusika, arenesid käsikäes kui teineteist täiendavad rütmivahendid. Kuid erinevalt muusikast suudab tants inimest imiteerida ja kujutada, mis viitab sellele, et tants oli varajane keelevorm. Tants ongi ju viipekeel. Pole siis ime, et teadlased on jälginud tantsu ajal aktiivsust paremas ajupoolkeras asuvas piirkonnas, mis on sarnane vasakus poolkeras paikneva Broca piirkonnaga – see aga on seotud kõnelemisega. See avastus annab tugeva plusspunkti neile teadlastele, kes väidavad, et keel on arenenud viipesüsteemist. Nagu Broca piirkond aitab meil sõnu korralikult ja teistele arusaadavalt lauseteks kokku panna, nii aitab selle sugulaspiirkond panna katkematuks liikumisahelaks kokku üksikuid liikumiselemente – aitab tangosammudest luua tõelise tantsuteose.
Nii et kui tabate end mõnda rütmi jalaga kaasa löömast, siis teadke: see alateadlik tegevus näitab teie tantsuinstinkti. Ja seda, et ajukoore alamatel piirkondadel on õnnestunud mööda hiilida kõrgematest valvepiirkondadest. Tants ei vaja mõtlemist, ja just seetõttu ongi tantsida nõnda nauditav.
