Tatjanapäeval juuakse jõgi kuivaks
USA lippu meenutava lipsuga haridusminister tõstab lusika. Selles on veidra aroomiga kokteil. Jook on pruunikasvalge, kollaste klimbikestega.
Minister ütleb midagi jubeda eesti aktsendiga vene keeles. Pistab kahtlase ollusega lusika nägusa esmakursuslase suhu. Tudeng neelab, silmad peas paisumas. Äkki naeratab ja kilkab nii, et pringid rinnad vappuvad ja miniseelik tõuseb sündsast piirist sentimeetri kõrgemale: “Vkusno!” (Maitsev!). Neiu nõuab lisa.
Vene tudengite pidupäeval, üleeilsel Tatjanapäeval üritasid Tartu Ülikooli Narva KolledÏi üliõpilased linna kuivaks juua nii, et vaid külmunud jõgi alles jääks.
ROOTSIVÄRVI MÜTSID. Läkiläkis mees tõstab trombooni, teine surub suu hellalt tuuba huulikule. Trummipauk. “Vperjod!” (Edasi!), hüüab Gorbatov. Ta pole peasekretär, vaid tudeng. Üks Tatjanapäeva korraldajatest. Tatjanapäev on vene volbripidu, mis algab tõrvikurongkäiguga läbi linna.
“Jaa maltiek njee ljubljuu, jaa ljubljuu NKTU” (Poisse ma ei armasta, sest käin Narva koolis ma) kilkavad sinikollastes teklites neiud, silmad tõrvikutena säramas. Varem olid Narva tudengite teklid Vene lipu värvides, nüüd on toonideks Narva linna ja Rootsi lipu omad.
Trummimürtsudest ja noortekilgetest lähevad teeveersed autod hulluks. Nende vargavastased sireenid pistavad metsikult üürgama. Lumesajuses Narvas õhtus on korraga palju elu.
MÜÜRID VÄRISEVAD. Hermanni linnuse saal pakatab ootusest. Õhk on paks varjatud kirgedest, parfüümide ning kerge õllearoomi segust. See on Narva kõige tähtsam saal. Kohe algab rebastelöömine.
Säravad sadade tudengineidude silmad. Näitsikud on viimase peal ahvatlevad. Nende sukkade värvikirevuse kõrval kahvatab kauneimgi vikerkaar. Nad peavadki ahvatlevad olema. Mehi loetakse kolledÏis näppude peal kokku. Ja millal siis veel, kui mitte tudengipõlves?
Iidsed linnusemüürid vappuvad hõiskeist enam kui viimase suure sõja pommitamises. Rektor Katri Raik peab kõnet. Tsiteerib Tehhovit: “Sel aastal jõime ära kõik, peale Moskva jõe, sest see oli külmunud ...” Kohtuvad kavalad tudengipilgud. On vast hää idee!
MEHED KÄTEL. Auväärne vanemate tudengite komisjon võtab laua taga istet. Ainult mehed! Sadade tudengineiude pilgud paitavad komisjoni, puhkavad komisjonil, võrgutavad komisjoni.
Esimeseks ülesandeks on komisjoni ehmatamine. Sel kombel, et pakutakse välja ülimalt eriline õllejoomise meetod. Ühed rebased heidavad põlvili, anuvad hellalt lonksukest. Teised moodustavad kätest “sõpruse karika.” Lonksavad sealt. Kolmandad neiud valavad õlle komisjoniliikme pihu sisse ja noolivad siis ta käe hoolega puhtaks. Sensuaalsete huultega.
Tuleb välja, et komisjonitegelane, kes kannab USA tähelipu kujunduses lipsu, on tegelikult Eesti haridusminister. Või vähemasti tudengite kujutlus temast.
Õllevõistluse lõpul tõstavad neiud noormehe kätele, joodavad, paitavad teda. Meil mehi nii vähe, et neid peabki kätel kandma, kõlab üle saali rõkkava naeru saatel.
OHTLIK ALUMIINIUMPOTT. Kui kohatu mördiämber ooperilaval seisab auväärse saali auväärsel laual alumiiniumpott tudengiköögist. Iga komisjoniliige lisab sinna midagi. Õlut, viina, kefiiri. Valmib Tatjana kokteil. Ilma seda mekkimata päris tudengiks ei saa. Üks tingimus on veel. Esimese sessi eksamid peavad tehtud olema. Seepärast lüüaksegi rebaseid sessi järel.
Saali astuvad neeger, moslem, mustlanna ja teab-veel-kes. See on rebaste kava homse Eesti üliõpilaskonnast. Haridusminister teeb soosivalt paljulubava käeliigutuse. Haarab lusika. Toidab Tatjana kokteiliga rebaseid.
Tatsuvad jalad. Matsuvad suud. Kohendatakse seelikuid.
Linnus jääb vaikseks. Tudengid lähevad klubisse ja ühikasse, et siis ... Õues lumemütsi all seisev Lenin ei saa toimuvast sotti. Hansapanga rahaautomaadi taga lookleb tudengisaba.
Nii küpsetatakse Narvas homse Eesti intelligentsi. Mis aga puutub Narva linna täiesti kuivaksjoomisse nii, et vaid külmunud jõgi järgi jääks, siis nojah, eks mäletame ju ise: nooruses on me unistustel tiivad. Ja lend kõrge. Tegelikult polnud ma nii kainet tudengipidu näinudki.
