Teadlased: sportlikum rahvas on usinam valija
Eksperimendist, kus vabatahtlikud valisid neile pakutavate sõnade seast „mine” ja „liigu”, selgus ka, et nad on valima minemisest rohkem huvitatud kui need, kes valisid sellised sõnad nagu „lõdvestu” ja „peatu”. Lõuna-Mississippi ülikooli psühholoog Kenji Noguchi ja tema kolleegid Montana ja Illinoisi ülikoolist said oma uurimistööks inspiratsiooni USA 2008. aasta presidendivalimistest. Nende töö ajendiks oli ka teadmine, et aju seob igat laadi aktiivsuse kokku. Näiteks suunab sõnum, mis toetab füüsilist aktiivsust, inimest ka rohkem sööma – mis on ka aktiivsus, ent suisa vastupidise tulemusega. Mullu detsembris psühholoogiateaduste ühingu ajakirjas Psychological Science avaldatud artiklis ühendasid teadlased andmed selle kohta, kui sageli inimesed tegelevad tervisespordiga, millised on nende suhkur-tõve ja kehakaalu näitajad ning mäherdune nende amfetamiini ja teiste ergutite kasutamine, ning komponeerisid USA 50 osariigi kohta omalaadse tegevusindeksi.
Nad reastasid osariigid alates liikumiserksast Coloradost, Alaskast ja Oregonist kuni aeglase eluviisiga Mississippi ja Tennesseeni. Osariikide liikumiserksus ühtis üldjoontes valimisosaluse andmetega. Teadlaste arvates saab nende töö tulemusi kasutada inimeste valimisosaluse suurendamiseks. Kui inimesed püüavad parandada omaenese elukvaliteeti, siis püüavad nad seda teha ka kogu ühiskonna jaoks. Asja teeb huvitavaks see, et teadlased reastasid oma töös aktiivsusindeksi järgi mitte ainult USA osariike, vaid 69 maailma riiki, sealhulgas Eesti ja meie naabrid. Demokraatia nurgakiviks on tõdemus, et ühiskonnaliikmed peavad olema poliitiliselt aktiivsed.
Enamik end parlamendiliikmeks, saati presidendiks üles ei sea. Poliitilise aktiivsuse ilmutamiseks ei jää üle muud kui osaleda valimistel. Valimisosalus aga erineb piirkonniti tunduvalt. Selle põhjust on sotsiaalteadlased püüdnud mõista läbi aegade. Valimisaktiivsust on seostatud kõrgema sotsiaalse ja majandusliku positsiooniga, moraaliga, geograafilise liikuvusega, vanusega. Kuid need seletavad vaid kolmandikku valimisaktiivsusest. Viimase kahe aastakümne jooksul on valimisaktiivsus olnud Euroopas suurem kui Aasia ning Põhja- ja Lõuna-Ameerika maades. See on rohkem vähenenud USA-s ja Šveitsis ning ka Belgias ja Taanis. Nõnda võib arvata, et valimisaktiivsust suunavad vähem mõistuspärased faktorid kui poliitilised huvid või isegi parteiline kuuluvus.
Uuring: Eesti tundub kiire
On andmeid selle kohta, et valimisaktiivsusega saab manipuleerida ja et need manipulatsioonid puudutavad eri laadi aktiivsust. Valijate aktiivsust suurendab pigem energiliste sõnade kasutamine ja aktiivsete eesmärkide püstitamine kui rahulike ja kindlate lausungite esitamine. Sellised energilised lausungid puudutavad rohkem inimesi, kes magavad rohkem, söövad rohkem, lahendavad rohkem intellektuaalseid ülesandeid. Vähemasti on seda näidanud laborikatsed vabatahtlikega. Kas see aga puudutab ka poliitikat, ei ole kindlalt teada. Samuti muutub inimeste aktiivsus. USA-s väheneb pidevalt keskmine uneaeg ja suure- neb tähelepanupuudulikkusega kaasnev hüperaktiivsus. Vahe-mere ääres ja Ladina-Ameerikas aga magatakse lõuna ajal. Lääne-Euroopa linnades on täheldatud inimeste suuremat kõndimiskiirust kui Ida-Euroopas.
Kõnealuse artikli autorid uurisid inimeste aktiivsuse suundumust, lähtudes olemasolevatest andmetest inimeste aktiivsuse, stimulaatorite kasutamise ja revideeritud NEO isiksuse küsimustikust ehk NEO-PI-R-testist. Selle testi tegija hindab ennast ning võib valida mõne teise inimese, keda ta tunneb, ja hinnata ka teda. Viie palli süsteemis hinnatakse viit isikuomadust. Need on neurootilisus (närvilisus), ekstravertsus (väljapoole pööratus), avatus, sotsiaalsus ja meelekindlus. Kui hindajaid on palju, keskmistub võimalik viga välja.
Eestis on selle meetodi tuntumaid kasutajaid Tartu ülikooli psühholoogid Jüri Allik ja Anu Realo. „See, mida NEO mõõdab, on üldised seadumused või dispositsioonid. Kuidas neid seadumusi välja elatakse, sõltub ikka endiselt kasvatusest,” kommenteerib Allik. Noguchi ja tema kolleegid valisid aktiivsuse indeksi tuletamiseks välja mõned riike iseloomustavad muutujad nagu NEO-PI-R-i ekstravertsuse tase, kõnnikiirus, postikiirus ja seinakellade täpsus. Seinakelli võrreldi 15-s juhuslikult valitud pangakontoris. Võeti arvesse ka ergutite kasutamist ning ajalehtede ja filmide toodangut ja telefonikõnede arvu. Poliitilist aktiivsust mõõdeti parlamendivalimiste tulemuste põhjal. Mida sellest esmapilgul naljakavõitu tunduvast valikust arvata? „Meie oleme postikiiruse asemel kasutanud ühte teist indeksit: index of shipping difficulties,” kommenteerib Allik, „see on indikaator, mis näitab, kui suured on takistused mitmesuguste saadetiste lähetamisel nagu piiriületuse venimine, maksud ja muu bürokraatia.” Noguchi ja tema kolleegide tulemuste meile huvi pakkuda võiv osa on toodud juuresolevas tabelis, mida siiski tuleb võtta teatava ettevaatlikkusega. Pole ju ometi usutav, et soomlaste aktiivsus on kaks korda, lätlaste aktiivsus kümme korda ja venelaste aktiivsus veel võrreldamatult rohkem kordi väiksem kui eestlaste oma. „Täpselt! See tundub üsna kahtlane olevat,” ütleb Allik, „mulle tundub, et nad on ladunud ilma erilise kriitikata väga erinevaid asju kokku. Me tükk aega mõtlesime, mida see kõik võiks tähendada, ja väga heale lahendusele ei tulnudki.”
Võib-olla mõtleb selle välja mõni nupukas lugeja, kuid loodetavasti ei panda pahaks, kui vahel ka veidi kahtlasevõitu asjadest kirjutada. Näiteks tundub, et kõnealuses uuringus on võetud arvesse sportimist, mitte aga kehalist tööd, mida ju näiteks Aasias on suhteliselt rohkem kui Euroopas. Samuti ei maksa arvata, et hüperaktiivsuse sündroomi alla kannatajad on seepärast veel paremad poliitikud. Kas meie psühholooge selles artiklis midagi ka üllatas? „Üllatav on see, et kui meie saatsime Psychol Scile palju parema artikli maadevahelise võrdluse kohta, siis see lükati tagasi kui mittehuvitav. See töö, milles on hästi palju kaheldavusi – eriti muidugi see aktiivsuse indeks – aga ilmus probleemideta,” toob Allik näite. Kuid kelle poolt aktiivsemad inimesed hääletavad? Siin saab vaid spekuleerida. Kaldutakse eelistama sarnast, seega valib sportiv inimene sportijat. Kuidas aga muudab kõnealuse uurimis-töö tulemusi Eestis juurutatav e-valimiste süsteem, mille puhul pole inimesel oma hääle andmiseks üldse vaja kuhugi liikuda, sellele võiks vastata mõne meie psühholoogi uuring. Kui kunagi oli sovettidel loosung „Oo, sport, sa oled rahu!”, siis kas nüüd peab püstitama uue: „Oo, sport, sa oled poliitika!”? Valik on meie, ja juba 6. märtsil.
