Pühapäeviti näidatakse Kanal 2-s esimest kodumaist dokumentaalseriaali "Loomakliinik", mille peaosatäitjateks on teie kliiniku arstid. Filmi autor Marianna Kaat ennustab, et peagi saavad teist kohalikud telekuulsused. Kas liigutav filmil elust ja surmast loomakliinikus on tõetruu?

On küll. Kõik filmi 26 osa on vändatud septembris ja õnnelike juhuste tõttu sattus just sel ajal meile kirev seltskond patsiente. Filmi kaudu on ehk lihtsam olulist meelde jätta. Vastuvõtul võime rääkida palju tahes. Inimene ei kuule, sest ta on liiga ärevil. Loodetavasti õnnestub kummutada ka mõned eelarvamused. Mõnikord leitakse, et 10-aastast koera enam ravida ei tasu. Ometi on meil ka 16-aastaseid loomi opereeritud. Aeg ja võimalused on edasi läinud.

Uue kliiniku avamisel kahe aasta eest maiustasid rootsi lauas 30 koera ja kaks kiisut. Milline on kliiniku klientuur praegu?

Kasse tuleb meile kogu aeg juurde. Praeguseks on neid peaegu sama palju kui koeri.

Kui ma kaheksa aasta eest loomade ravimisega alustasin, siis valitses arusaam – tühja sest kassist, võta uus, las vana sureb ära. Kassi on raskem ravida kui koera. Koer annab vähemalt märku, kus kehaosas tal valutab. Kassi puhul pead olema kas shamaan või peavad olema head võimalused diagnoosida. Kui alustasime, olid meil ainult kaks kätt ja kuuldetoru.

Millal on õige hetk loomaga arsti poole pöörduda?

Siis, kui ta muutub kurvameelseks, kaotab isu, seedimine on korrast ära või oksendab. Lihtsamatel juhtumitel saab meilt nõu ka telefoni teel.

Haige ja hirmunud loom võib imelikult käituda. Kas teie praktikas on tulnud ette palju ootamatusi?

Hea ja vagur kiisugi võib hirmust küüned kõrri lüüa, rääkimata mõnest temperamentsemast isendist. Kord pääses meil üks kass lahti, tormas mööda seinu nagu panter ja näris vihaga loputuskasti toru katki.

Millised on kõige eksootilisemad loomad, kellega teie juurde tullakse?

Seni on haruldasemateks patsientideks jänesed, tshintshiljad ja ahv. Madusid ja varaane pole õnneks toodud. Tunnistan, et neid ma natuke pelgan. Küllap on selliste elukate omanikel tuttavaid loomaaias ja nad saavad abi sealt. Me ei ravi ka linde.

Olete lõpetanud EPA veterinaariateaduskonna. Kas saite seal väikeloomade ravimiseks piisava hariduse?

EPAs pöörati tähelepanu ikka rohkem sigadele, lehmadele ja lammastele. Väikeloomi õppisime kokku ainult 20 tundi. Kõige lihtsam ja odavam võimalus on minna end täiendama mõnda Soome loomakliinikusse – nii tegin ka mina. Kollegiaalsus loomaarstide vahel on tugev. Keegi ei saada ametivenda ukselt tagasi, kui too tahab õppida. Üks palju rännanud Soome kolleeg väitis, et tal pole isegi viisasid vaja – tema konsulaat olevat veterinaariakliinik.

Raskem on end täiendada eksootiliste loomade alal. Aeg ja raha seavad omad piirid. Õppida tasub Inglismaa ja Ameerika kliinikutes. Ainult paariks nädalaks sinna sõita ei tasu. See tähendab tutvumist vaid mõne üksiku haigusjuhtumiga.

Kas tänaval liikudes märkate esimesena koera või tema omanikku?

Ma ei märkagi peremeest, ainult koera. Ka kliinikut külastanud inimesi ei tunne ma enamasti ära, kui looma kõrval pole. Alles nüüd, loomakliiniku filmi vaadates olen huviga avastanud, kui eredad inimesed siin käivad ja kui toredasti nad oma loomadega suhtlevad.

Koera- ja kassipidajad olevat loomu poolest erinevad.

Olen ise koerapidaja. Ometi ei mõista ma inimesi, kes ei salli kasse. Nähtavasti tahavad nad domineerida. Koer vaatab sulle alandlikult otsa. Kass heidab armulikult pilgu üle õla – olgu, sa võid ju elada minuga ühes korteris, kui nii väga tahad. Mõni inimene lihtsalt ei talu, kui ta ei saa looma valitseda.

Teie sõnul on heal loomapidajal tarvis kahte asja: et jätkuks aega ja armastust. Kas elamistingimused ei loegi?

Kui selle all mõelda ruutmeetreid, siis mitte. Tähtis on inimeste suhtumine loomasse. Kuid pole õige, et loomapidajal peab eramaja olema. Mul on näide omast käest. Sel perioodil, kui elasin kesklinna üürikorteris, tegelesin koeraga palju rohkem. Ma lihtsalt pidin temaga õues jalutama, muud ei jäänud üle. Nüüd käin temaga ringi ainult seetõttu, et on nii ilusad sügisõhtud.

Kuidas sattusid Toometite peresse krants Perri ja bokser Mats?

Tänavalt leitud krantsile mõtlesime algul uue peremehe leida, aga lapsed harjusid temaga ära.

Bokserit tahtsin endale ammuilma ja ühel hetkel leidsin selleks ka sobiva ettekäände. Valmistasime ette televisioonisaadet "Võtame koera." Näitlejad ja minu lapsed kehastasid perekonda, kes muretsesid endale bokseri. Temaga pidid saates toimuma kõikvõimalikud protseduurid. Päriselus ei plaaninud kumbki näitleja loomapidajaks hakata. Mina olin parasjagu titaga kodus ja aega koera jaoks jätkus.

Teie juhtida on loomakliinik. Lisaks nõuavad oma aja kaks koera, kolm last ja mees. Mis nipiga te toime tulete?

Ega tulegi. Eriti kui arvestada loomapsühholoogide arvamust, et koeraga tuleks päevas tegeleda neli tundi. See on pannud mind mõtlema, et äkki vajaksid nelja tundi ka kõik mu kolm last.

Koera vajadustega peaksin siiski palju rohkem arvestama. Paraku on ta päev läbi kodus üksinda. Kui seisan valiku ees, kas ma tegelen lastega või lähen koeraga jalutama, siis otsustan kindlasti esimese kasuks.

Toometite kodus on teie töö tõttu olnud üpris kentsakaid vaatepilte, näiteks loomakliiniku operatsioonilaud kodusel köögilaual. Kuidas abikaasa ja lapsed sellisele eluviisile vaatavad?

Meie peres on rahulikud inimesed. Pealegi olen köögilaualt ammu ära kolinud. Abikaasa on mu töösse alati heatahtlikult suhtunud. Kliinikut poleks ma temata suutnud rajada. Selle alguspäevil aitas ta mul isegi koera jalaluud puurida. Ma ise seda tööd ei oska.

Lapsed suhtuvad asjasse loomulikumalt kui täiskasvanud. Koera lahkamine neile hirmujudinaid ei tekita. Pean tunnistama, et minul oli küll veidi kõhe, kui tabasin neid keset mänguhoogu ütlemas kummalisi sõnu, näiteks "mädaemakas". Kartsin, et ehmatavad lasteaias teised päris ära.

Tütar tahab igal võimalusel minu juurde kliinikusse tulla. Siin ta joonistab ja näitab minu raamatust kundedele kondipilte ja siseelundeid.

Kuidas teie enda huvi loomade vastu alguse sai?

Usun, et loomaarmastus on päritud vanaisalt ja emalt. Vanaisa ei ole ma ise näinudki, aga temast on kodus alati räägitud legende sellest, kuidas ta mütsi sees või põues haigeid loomi ja linde koju tassis. Sõjaväes oli vanaisa ohvitser. Juhtus, et ta oleks äärepealt oma alluva sõduri maha lasknud, sest see peksis tiinet mära. Püstolgi oli juba kabuurist väljas, kui teised vahele astusid. Ema tassis koju kodutuid kasse ja ühe tuvi. Kui tavaliselt lunivad lapsed endale koera, siis meil oli ema initsiaator. Kuid erinevalt minust kipub ema verd nähes minestama.

Kui koju toodi värsket kala, andis ema selle pea ja sisikonna mulle. Sorkisin kahe kahvliga seal sees. Väga põnev oli. Vend arvas, et olen vastik tüdruk.

Keda nende paljude tiivuliste ja neljajalgsete seast päris enda omaks pidasite?

Esimene loom, keda oma lapsepõlvest mäletan, oli pinsher Beti. Ta oli üsna tige ja üritas mind ühtepuhku kannast hammustada. Betil oli köha ja ta pandi magama. Küllap tal vaesekesel oli süda haige. Vend sai pärast pimesooleoperatsiooni preemiaks pruuni puudli. Viiekuuselt sõi koerake rotimürki ja suri. Mõnikord nädalavahetusel käis meil naabri koer Donna. Ta sai pojad ja meie võtsime temalt kutsika. Varsti suri koer katku. Käisin kolmandas klassis, kui küpses otsus, et minust saab loomaarst – enam ei tohi ükski koer surra.

Kas peale loomatohtri ameti pole Teid tõesti ükski teine töö huvitanud?

Olen erinevaid asju mõelnud, aga mitte väga tõsiselt. Filmi "Suur võidusõit" vaadates tundus ajakirjaniku töö tohutult huvitav. Samas meenus, et meie oludes peaksin hakkama "Rahva Häälele" viljavarumisest kirjutama. Seejärel tahtsin moekunstnikuks, aga see tuju läks kiirelt üle. Mõtlesin ka arstikutse peale, aga inimeste hädadest läksid mulle palju enam korda loomade rõõmud ja mured.

Olete öelnud, et loomaarst ei tohi liigselt loomi armastada. Miks?

(Vaikus venib pikale) Raske on. Mõnikord jääb abi hiljaks ja loom tuleb magama panna. Kui esimest korda selle süsti tegin, vangutasid koeraomanikud mind nähes pead: "Vaene laps, kuidas te küll toime tulete, kui te iga looma pärast niimoodi nutate." Ka legendaarne loomaarst Margit Veelma arvas, et minust ei saa asja, et olen selle töö jaoks liiga hella südamega.

Elu sunnib endale koorikut ümber kasvatama. Meie juurde tulevad inimesed, kes loomast hoolivad. Kui tal on valud ja aidata ei saa, paneme ta magama. Mõnikord olen mõelnud: mida peab tegema lastearst, kui ta näeb väikese inimese kannatusi ja teab, et vanemad temast ei hooli?

Mida peate teie hea loomaarsti eelduseks?

Kõik on õpitav, välja arvatud suhtlemisoskus. Inimene ei tea kunagi, kas arst ravis looma õigesti või valesti, kuid ta võib kaevata, et arst oli tähelepanematu.

On teil oma tööga seoses mõni unistus?

Ma ei unista sellest, et meie kliinikus osataks kõiki loomi ravida. Tahan jõuda selleni, et narkoosi kestel saaksime teha loomale mitu protseduuri. Et labor oleks kohapeal ja operatiivne. Praegu veame vereanalüüse linna teise otsa. Meil võiks olla looma käitumishäirete asjatundja, kelle juurde saaks tulla loomaga pisikesest peale. Igapäevaelu sööb need mõtted ära.

Tiina Toomet

Sündinud: 11. 1. 1960 Tallinnas

Õppinud: Rahumäe 27. Algkoolis ja Tallinna 21. Keskkoolis, EPA-s

Töötanud: vabariiklikus veterinaarlaboratooriumis, Tiina Toometi väikeloomakliinikus

Pere: mees Vallo, pojad Karl (13), Siim (11) ja tütar Silvia (5)

Harrastused: Eesti esindaja rahvusvahelises väikeloomaarstide föderatsioonis, reisimine

Kas teadsite, et...

... Tiina Toomet kartis väiksena koeri.

... Tiina Toometi ema on tuntud kosmeetik Inna Tarmak.

... Tiina Toomet on mänginud fimis "Ohtlikud mängud" nõukogude partisani elupäästjat.

5 küsimust

Millal külastasite viimati oma vanemaid?

Ema juures käisin pühapäeval, isale helistasin mitu kuud tagasi. Nad elavad eraldi.

Mida eelistate vaadata telerist?

"Vapraid ja ilusaid", sest mind huvitavad inimestevahelised suhted. Hakkasin seda vaatama tüdruku toitmise ajal. Brooke oli ka just lapse saanud. Olen sellest filmist õppinud, et rääkida saab kõigest.

Kas sada krooni on teie jaoks suur raha?

100 krooni ei ole suur raha, aga 1000 krooni on väga suur raha.

Kas meeste ja naiste võrdsus on võimalik?

Jumal hoidku, ei. Ma loodan väga, et mitte.

Kui kaua püsib eesti keel?

Usun, et jääbki püsima.