Toiduhinnad tõusevad, nälgijaid jääb vähemaks
Kui Teine maailmasõda oli lõppenud, oli vaja tegelda selle tagajärgedega. Ning tegemist ei olnud mitte purustatud tehaste ja elumajade taastamisega. Tegemist oli millegi hullemaga. Suurem osa maailmast, kes ju sõjast osa ei võtnud, vaakus nälja piiril. Kuid sõjaaegne ühise tegutsemise vaim ei olnud läänemaailmast kadunud. Ning oli ka sõjast saadud kogemus: teadlastelt tasub abi loota. Seda kinnitas näiteks radarite edukas kasutuselevõtt Inglismaal ja see päädis tuumapommi leiutamisega USA-s.
Nõnda siis asusid teadlased hoogsalt otsima tõhusamaid põllundusvõtteid ja aretama viljakamaid teravilja-, eelkõige riisisorte ning neid saatis edu. Edu võtmeks oli, et nad ei olnud üksi. Rikaste maade valitsused eraldasid uuringuteks hiiglaslikke summasid. Ja mitte ainult uuringuteks, vaid ka uurimistulemuste rakendamiseks Mehhiko, India ja teiste arengumaade põldudel. Kogu seda eesmärgistatud tegevust saatis edu. Saagikus suurenes, ja suurenes ka kogusaak. 1960. aastatel oli selge: võit nälja üle oli saavutatud. Seda ponnistust hakati nimetama roheliseks revolutsiooniks.
„Tuleb alustada teist rohelist revolutsiooni!” kõlavad nüüdismaailmas üleskutsed. Milles siis nüüd asi? Sõjad pole küll lõppenud, kuid üleilmset kataklüsmi õnneks ei ole. Lokaalsete sõdade ohvrite abistamisega saadakse ju ikkagi kuidagimoodi hakkama. Kuid käimas on midagi muud. Toiduhinnad kasvavad üle maailma. Kes süüdistab selles kasvus naftamagnaate, kes ahneid vaheltkaubitsejaid, kes rahavahetust. Kes hoopis seda, et põllumaadel kasvatatakse üha enam biokütuste tootmiseks sobilikke taimi.
Selle üleilmse nähtuse ühest põhjust pole vist võimalik leida. Nii nagu maisijuured ei levi mööda maad, vaid tungivad sügavusse, on ka toidu kallinemise juured kusagil sügavamal, kui esmapilgul näib.
Alates 2000. aastast on maailma keskmine toidu hind üle kahe korra tõusnud. Meist enamikule tekitavad kõrged toiduhinnad vaid muret, kuid mida peab tegema see kolmandik inimkonnast, kellel on võimalik kulutada päevas kokku vaid kaks dollarit? Kuidas on saanud võimalikuks, et viimased kümme aastat on nõudlus teravilja järele suurenenud enam kui pakkumine?
Üldine suundumus on siiski olnud toiduhindade alanemine, mis on tingitud tehnoloogilistest uuendustest. Kuid aeg-ajalt esineb ka hüppeid üles. 2008. aasta järsk hinnahüpe pole siiski suurem kui see, mille põhjustas 1970. aastate naftabarreli hinna tõus ja mida meie omal nahal tunda ei saanud.
Pikaajaline põud Austraalias ning Euroopa, näiteks Ukraina saakide vähenemine on viljapuudusele samuti kaasa aidanud. Seda enam paneb imestama, et Austraalia jaoks põuakindlate teraviljasortide geenmuundamise teel aretamine pole saanud osa ringkondade vastuseisu tõttu vajalikku hoogu sisse. Maisi hind on siiski jäänud suhteliselt madalaks ja hakanud kasvama alles hiljaaegu. Et kaitsta oma varusid, kehtestasid Argentina, Kasahstan, India, Vietnam ja Egiptus teravilja ekspordile kõrged maksud.
Euroopa Liit omakorda on oma teraviljatoodangut üha enam piiranud. Aasia aga vajab aina enam teravilja, sest kasvav jõukus võimaldab süüa rohkem liha. Ühe kilo sea-, linnu- või loomaliha kasvatamiseks kulub üks kuni kuus kilo teravilja.
Ekspertide arvates on biokütuste tootmiseks kasutatavatel põllumajandussaadustel hinnatõusule siiski väike mõju, sest õliseemnetest kulub kütustele viis protsenti ja teraviljast 4,5 protsenti. Vastukaaluks olgu toodud USA Oregoni ülikooli säästva arengu instituudi kliimadirektori Bob Doppelti arvamus, mis rõhutab just nimelt biokütuste tootmise leviku olulist mõju toiduhindade tõusule. Tema arust on parim kasvuhoonegaaside vähendamise tee uut moodi mõtlemine, mis viiks säästvama tehnoloogiani ja seega ka naftavajaduse vähenemiseni. Kuid teaduse abil saavutatav uus tehnoloogia jõuab alles 15–20 aasta pärast põldudele.
Vaja on suuresaagilist vilja
Näljahäda lõppes kõikjal peale Aafrika. Seepeale vähenes rikaste riikide toetus toidumajandusele suunatud teadusele ja arendusele. Alates 1990. aastast on see vähenenud 0,6 protsenti aastas. Uurimistöö keskendus saagikuse suurendamise asemel keskkonnale ja toiduteadusele. Ja uurimistöö n-ö privatiseeriti, mis tähendab, et firmad nõudsid teadlastelt ainult kasumit. Näiteks aretati hübriidmais, mis võimaldab ettevõtetele kontrolli seemnete üle, aga ei tegeldud nisuga. Nõnda suureneb riisi ja nisu saagikus maailmas aastas vaid ühe protsendi võrra, maisi oma veidi enam. See ei suuda rahvastiku kasvutempoga sammu pidada.
Ekspertide arvates on vaja uuringuid eelkõige uute suuresaagiliste teraviljade aretamiseks, olgu siis tavalisel või geenmuundamise teel, ning lisaks paremaid viise nende kasvatamiseks. Need uurimissuunad läksid aga teraviljaohtruse ajal moest. Rahastajad lihtsalt ei andnud raha teraviljasaagi suurendamiseks, vaid nõudsid näiteks maisiuurijatelt põuakindlaid sorte.
Mida siis teha? Üldise arvamuse kohaselt tuleb eelkõige toetada Aafrika ja Lõuna-Aasia saakide suurendamist. Neis piirkondades on põllumajanduse areng seiskunud. Pikemas perspektiivis vajatakse suurema saagikusega vilja. Maisi ja nisu parandamise keskus Mehhikos on leidnud, et põuakindlamad on sügavamate juurtega nisutaimed, mille kõrred sisaldavad ühtlasi enam süsivesikuid. Kuid nende omaduste geneetilisi markereid pole veel avastatud.
Samuti on aretatud hübriidriis, mis kahekordistaks Aafrika riisisaaki võrreldes praeguste Aasia riisisortidega, mida seal kasvatatakse. Kuid kohalikud firmad ei suuda selle seemneid piisavalt toota. Ka kaasnevad riisisaagi kuivatamisega suured saagikaod.
Uute sortide aretamise ees seisavad ka eetilised tõkked. Kiiremini saaks neid geenmuundamise tehnikaid kasutades. Kuid kui rääkida mõne, valdavalt islamistliku Aafrika maaga selliste sortide põllule toomisest, siis pole lootustki, et kohatakse mõistmist. Nii nagu mõned usundid väldivad vereülekannet, surgu siis laps või mitte, väldivad need riigid ka lühendit GMO, nälgigu rahvas või mitte.
Kolme maailma juhtivama rahvusvahelise põllumajandust uuriva labori arvamus on ühine: toiduhindade tõus oli ennustatav, kuna viimasel kahel aastakümnel eirati põllumajanduse teadusliku uurimise vajadust. Jutt käib Filipiinidel tegutsevast riisi uurivast teaduskeskusest, Kenyas Nairobis tegutsevast loomakasvatust uurivast teaduskeskusest ja rahvusvahelisest toidupoliitika uurimisinstituudist USA-s Washingtonis.
Seega, nagu maailmas ikka, on ka toidukriis paljude asjaolude kokkulangemise, mitte rahavahetuse tagajärg. Nii nagu ka elu tekkimine meie planeedil. Ja Rapla memmeke ning Kohila taadike võivad olla siiski rahul, et meie kant ei satu üleilmses toidukriisis sellise häda ja viletsuse kätte, mida ehk vaid viimase sõja järgsed aastad maailmas ilmutasid.
