Hammersmith Apollo, too legendaarne teater, kus on epohhi loovaid kontserte andnud nii Bruce Springsteen kui ka Motörhead, ei ole muidugi maailma suurim saal. Aga ta on piisavalt pirakas, et tema laval päris ihuüksinda seistes kui just mitte päris märkamatuks, siis vaevuhoomatavaks ometi jääda. Just seda – uhkes erakluses paari tuhande pealise snoobliku Londoni publiku ees seismist – Tracy Chapman möödunud nädalal legendaarses Lääne-Londoni saalis prooviski.

Ei mingit taustabändi, vaid üksikud lakke tõmmatud pirnid ja taustale sikutatud valgel kangal aeglast poolkaart sooritav päikeseimitatsioon. Ja kui keegi selles pea kaks tundi kestnud eksperimendis nähtamatuks jäi, siis oli see palju näinud maja mugavatele toolidele naaldunud publik. Kuigi nemadki, kõike näinud ja kogenud londonlased, said selles omamoodi interaktiivses sündmuses kõva häälega kaasa rääkida. Tracy Chapman mängis nimelt soovilaule ja neid hõiguti talle igast saali äärest rohkem, kui ettenähtud aeg võimaldanuks ära laulda.

„Hoidke oma kingad jalas,” naeris nüüd juba mitte esimeses nooruses ohiolane oma kodu­osariigi poliitilisest profiilist rääkides. Seal nimelt valitakse alati vabariiklasi ehk värskelt saapaga vastu nina saanud George W. Bushi. Viimasel korral läinud aga teisiti. Ja saal aplodeeris Tracyle, justkui oleks see ainuisikuliselt Baracki Valgesse Majja komandeerinud.

Chapman on poliitiline laulja. Ja kogu tema tormiline karjäär sai alguse just nimelt siitsamast Londonist. „Ma mängisin pisikestes Ameerika kohvikutes, kuni mind täiesti arusaamatutel asjaoludel Londonisse Nelson Mandela sünnipäevagalale laulma kutsuti,” meenutas maailma isikupäraseima häälega lauljatar oma esimest suurema rahvahulga ees esinemist.

Naivistlik protestija

Seejärel mängis ta hämmastavalt puhtalt kõlanud kitarril neli tuttavat akordi ja ka kõige Chapmani-kaugem inimene pidi aru saama, et see on „Talkin’ Bout a Revolution”, omamoodi naivistlik protestilaul, mille minategelane räägib sellest, kuidas vaesed tõusevad ja võtavad selle, mis kuulub õigusega neile. Tunduvalt naivistlikum kui veidi varem kogu kontserdi absoluutse kulminatsioonina kõlanud „Fast Car”, terve põlvkonna ameeriklaste luhtunud unistuste antihümn.

Tracy Chapman ei ole mingi klassikaline iludus. Ta ei ole Naomi Campbell või Iman. Aga kalkvel silmadega härrad välja­müü­dud saalis armusid temasse nagu kunagised poisikesed Claudia Cardinale filme vaadates. Chapman on naine, kelle kontserdile jäetakse tükike oma südamest. Mis sest, et paberi peal mustvalgena kirjutatuna kõlab see ehk üsna sentimentaalselt, kui mitte imalalt. Aga see oli parim kontsert, kuhu siinkirjutaja on sattunud. Ja seda räägib mees, kes on laval näinud David Bowiet ennast.