Õudusfilmid mõjuvad inimestele väga erinevalt. On inimesi, keda see veretsirkulatsiooni omatahtsi manipuleeriv Ïanr ei suuda absoluutselt loksutada – olgu siis tegemist kõige verd tarretama panevama episoodiga jaapanlaste õudusklassikaks saanud “Ringust”, Jack Nicholsoni õõvastavate grimassidega Stanley Kubricki suurteosest “The Shining” või treppipidi silla-asendis alla sööstva tütarlapsega “The Exorcistist”. Samas leidub hulgi filmisõpru, kes juba Freddy Kruegeri esimese ilmumise peale teleritoast välja tormavad.

Ning loomulikult on inimesi, kes tunnevad õudusfilme vaadates küll peopesade higisekstõmbumiseni ulatuvat hirmu, ent seda õudu siiski kõigi pooridega naudivad. Umbes nagu Ameerika mägedel pea alaspidi rippumise eest uskumatuid summasid maksma nõustuvad äärmuste fännid.

Korraliku õuduse ülesanne modernses maailmas on omamoodi sotsiaalne eskapism. Ameerika õuduskirjanduse kroonimata kuningas ja ärilises plaanis väidetavalt maailma edukaim elusolev kirjanik Stephen King on öelnud, et tema romaane lugedes ununevad inimesel tema enda igapäevamured ja probleemid, sest vanameistri romaanis “It” verejanulise klouni needuse eest põgenevad tegelased on kahtlemata sandimas olukorras kui ajutiste makseraskustega maadlev lugeja.

Kauaoodatud ”Paani labürint”

Pühendunud õudusfilmi sõbra eest hoolitseb sel nädalal sulnis Haapsalu linn, mis majutab järjekordseid õudus- ja fantaasiafilmide päevi. Sedapuhku on minifestivali korraldajad kallanud “õudukad” niinimetatud fantaasiafilmidega ühte patta. Seekord on programmi kõige põnevam pärl tõesti klassikalisest õudusest kaunikesti kaugel – Guillermo del Toro “Paani labürint” saab oma kauaoodatud Eesti eel-eel-linastuse ning kui uskuda maailma juhtivaid filmikriitikuid ning Ameerika filmiakadeemia hääletajaid, siis on too pigem tõesti fantaasiafilmi mitmetähendusliku Ïanri piiril toimetav film üks vaatamisväärsemaid, mille 2006. aasta filmiajalukku pärandas.

Loomulikult norivad Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide päevad väikekodanlasega tüli ja imelik oleks, kui nad seda ei teeks. Jörg Buttgereiti “Nekromantik” pole kindlasti koguperefilm ning riikide hulk, kus selle näitamist pole veel keelatud, kahaneb jõudsalt. Eesti flegmaatiline ning rõõmsakstegevalt liberaalne kombluspolitsei pole 1987. aastast maailma rahvaste taluvuse piire entusiastlikult katsetanud linateose märgistamiseni veel jõudnud. Nii et kuni võimalik, tasub palju kära põhjustanud film turvalisema “Frankensteini needuse” või noorusnostalgiale mõjuva Roman Kašanovi “Kolmanda planeedi saladuse” vahele kindlasti ära vaadata. Sest meenutagem veel kord: ei ole tõhusamat ravimit ahistavate pangaintresside või truudusetu abikaasa vastu kui tunnike-poolteist lömastavaid ilgusi, skisofreenilisi fantaasiaid, ulmelist sümboolikat ja vastu valget kinokangast laksatavaid soolikaid. Ilusaid õudus- ning fantaasiapäevi!