Koer ei hakka end kraapima mitte seepärast, et kirp teda hammustab, vaid ta on kirbu süljele allergiline. Ilmar Saabas / Delfi

„Kirp. See on kirp. Pole vähematki kahtlust,” tõstab loomatohter pea luubi kohalt. Peen sülekoeraga proua tema vastas kahvatub ja punastab vaheldumisi: „Pole võimalik, doktor… Minu koer, meie maja...” Tal ei jätku sõnu väljendamaks oma nördimust arsti öeldu üle. „Meie koeral ja veel kirbud! No kuulge! Ega siin pole tegemist mingi suvalise külakrantsiga.”

Selliseid stseene võib lähiajal ette tulla nii mõneski kliinikus. August ja september on kirpude meelisaeg. Piisavalt soe ja niiske, loomad liiguvad palju väljas. Kirpude „restoranide” valik on rikkalik. Tahad musta või valget koera? Kuidas oleks siledakarvalisega, nii jõuaks kiiremini toidulauani? Või meeldiks end hoopis kohevatesse karvadesse peita? Või eelistad hoopis kassi, oravat, siili või mõnd lindu? Jätkub igale maitsele. Ja krantsi ning tõukoera veri mekib ühtviisi hea.

Avalehele
0 Kommentaari
Loe veel: