----

Veneetsia lähedal Lignanos asuva Veneetsia zooprofülaktika eksperimentaalse instituudi loomalaboris on klaasist boksid, kus elavad igas vanuses kanad. Inkubaatoris on päev tagasi koorunud tibud, kellest saavad uued katsealused. Lindude tulevik pole just väga helge, sest nad on katsealusteks, kellele süstitakse eri gripiviiruste tüvesid, et näha, kui ohtlikud need on. Labori töötaja Maria Serena Beato rahustab küll, et lindude kohtlemine on nii sisemise eetikakomitee kui ka välisvaatlejate range kontrolli all ja täidetakse kõiki EL-i normatiive – kuni haiget tegevate katsetuste eel lindudele valuvaigistite manustamiseni välja.

Lignano instituut on Euroopa Liidus üks juhtivaid keskusi, kus gripivastast võitlust peetakse. Asja on võetud tõsiselt, mida näitab kas või äsja kohale saabunud mobiilne labor, mida Christian de Battisti uhkelt tutvustab. Selle labori saab paari auto või lennukiga toimetada paika, kus puhkeb mõni tulevane gripiepideemia kolle. Riistvara ja tarkvara võimaldavad siis haigestunud loomi lahata ja neilt analüüse võtta. „Tahame tegutseda reaalajas,” selgitab Battisti, „kuid otsustada, kas loom on nakatunud või vaktsineeritud, ei olegi nii kerge.”

Kanad on pärit erilistest, patogeenivabadest munadest, millele tilgutatakse vajaduse korral läbi koore tehtud augukese viirust või viirusevaktsiini, et nende mürgisust või toimet kindlaks teha. Kanamune kulub 1300 tükki nädalas ja neid ei osteta mitte talumeestelt, vaid kahest-kolmest laborist, mis ei tooda mune söögiks, vaid laborikatseteks.

Väike, aga kaval viirus

Viiruste vastu võitlemise nurgakiviks on edukalt toimiv vaktsiin. Hooajalise gripi vastu on inimesi vaktsineeritud üle poole sajandi. Kuid gripiviirused muudavad pidevalt oma palet ning lisaks hooajalisele vormile on tekkinud muret tekitavad linnugripid ja seagrippi põhjustav A(H1N1).

Gripiviiruse ehitus pole keeruline, kuid elektronmikroskoobi all on nende eri liinid üksteisest eristamatud. Seepärast tuleb viiruse ehitus kindlaks teha, et selle patogeensust ennustada.

Nüüd on hakatud viirusesse varasemast teistsuguselt suhtuma. Hooajaline gripp ja loomadelt saadud gripp on kaks eri asja. Teine neist pärineb alati metslindudelt, selle vahendajaks võivad aga olla koduloomad: siga, hobune või koer. Looma kehas viirus teiseneb ja nõnda muutub see inimesele ohtlikumaks. „Rakus saavad tegutseda kahe eri viiruse genoomid,” selgitab instituudi linnugripi võrdluslabori juhataja Ilaria Capua. Viiruse genoom pole suur, vaid 1800 aluspaari, kuid on kaval ehitis, mis paljuneb rakus justkui suguliselt paljunev organism, ristates oma genoomid. Kodusea rakkudel on retseptorid, mis võimaldavad tema organismis linnuviirustel tegutseda. „Viirused näevad vaid raku pinnal olevaid ja neid sisse laskvaid retseptoreid, mitte aju või nahavärvi,” ütleb Capua.

Lindudelt pärinev gripp on eriti ohtlik, kuna linde süüakse kõikjal maailmas, religioonist olenemata.

Üha enam globaliseeruvas maailmas rändavad aina uued viiruste tüved ringi lennukitega ja jõuavad kähku eri mandritele. „Pole võimalik ennustada, kas nakatumine päädib pandeemiaga või mitte,” ütleb Capua. Sellest hoolimata uuritakse mineviku epideemiaid ja pandeemiaid hoolikalt, et mingitki mustrit tabada.

EL-i loomatervise strateegias on lühidalt öeldult kirjas: „Üks tervis, ühe gripi kontseptsioon.” See tähendab, et inimese tervis sõltub loomade tervisest. Ja mitte ainult tervis, vaid ka jõukus – haigestunud loomade hädatapmise tõttu on kaotatud kümneid miljardeid eurosid. Hollandis näiteks tapeti kümmekonna aasta eest pool karjast. Seetõttu ongi oluline mobiilsus ja reaalajas toimimine, mida Euroopas ainulaadne liikuv labor nüüd ka võimaldama hakkab.

Ennustada on vaja ka inimeste käitumist pandeemia puhul. Küsitlused on näidanud, et tegelik käitumine erineb tunduvalt sellest, millisena inimesed oma käitumist ennustavad.

Gripiviiruse nagu teistegi võõrkehade vastu võitleb imetajate immuunsüsteem. Meie immuunvastus gripile, mis määrab, kas põeme seda kergelt või ähvardab midagi hullemat, toimib põhiliselt pinnavalgule H. Kuid A(H1N1) versioonil on pinnavalkudeks sea versioon, nii et antikehad, mis meie organismis on moodustunud, et inimese H1N1 vastu astuda, ei tunne seda ära. See ongi põhjus, miks seaviirus võib pandeemia tekitada – näide on olemas 1918. aasta laustaudist, mille ohvrite arvuks pakutakse 40 miljonit. Selle põhjustanud viirus oli seagripi viiruse sarnane.

Seagripi viirus sisaldab kolme geeni, mis lubab hakata tootma linnu polümeraasi, ja see omakorda aitab viirusel nakatanu kehas kiiremini paljuneda. Kaks neist geenidest pärinevad linnugripist, üks inimese gripist. Samalaadsed geenid olid ka H5N1 linnugripi viirusel, mis tegi selle imetajate jaoks nii letaalseks, ja 1918. aasta Hispaania gripi viirusel.

Gripp tapab põhiliselt seetõttu, et vallandab tsütokiinide tormi, mis on immuunsüsteemi äge põletik. Kui ka seagripivastane vaktsiin leitaks, poleks maailm suure koguse uue preparaadi tootmiseks valmis. Gripivaktsiine toodavad põhiliselt erafirmad, kellele pole kasulik alustada uue toote valmistamist. Vähestel, põhiliselt Euroopa riikidel, on vaktsiinitehased. Põhiosa maailma gripivaktsiinidest toodetaksegi Euroopas.

Ravida või vältida aitavad seagrippi nagu linnugrippigi Tami-flu ja Relenza. Kuid viimasel gripihooajal avastasid viroloogid, et inimese H1N1 viirus muutus Tamiflu suhtes peaaegu resistentseks. Sama võib juhtuda ka sea-gripi viirusega. Suurimad lootused pannakse monoklonaalsetele antikehadele, mida on H5N1 jaoks toodetud ellujäänute antikehadest. Ja need on hiiri linnugripi vastu kaitsnud.

Austrias tegutseva erafirma Green Hill biotehnoloogia uuringute arendusteadlane Thomas Muster koordineerib üht EL-i seitsmest gripiprojektist Fluvacc, mille eesmärk on saavutada uut tüüpi vaktsiin, mida saaks manustada ninna tilgutades. Suvel tutvustas ta oma tööd Londonis toimunud maailma teadusajakirjanike kongressil, Veneetsias aga kinnitas, et vahepeal on saavutatud suurt edu ja esimesed inimkatsed on vabatahtlike peal tehtud. Uut tüüpi vaktsiinidelt loodetakse, et need tekitavad vähem tüsistusi.