Üksinda üle Atlandi ookeani – mitte kohe, ükskord kindlasti
“Korsika ja Itaalia vaheline ala oli nagu mingi õuduste koridor; saare seljatagune hoidis enda rüpes metsikuid äikesepilvi, mis närviliselt, suure mürina ja raginaga oma viha väljendades edasi-tagasi liikusid, nagu tahtnuksid saare haardest pääseda. Lained mitte ei lainetanud, vaid rebisid üksteist vasakule ja paremale, alla ja üles. Tuult oli pidevalt üle 30 sõlme. Palju, liiga palju minu jaoks pärast magamata ööd.
Mõtlesin, et võitlen ja ehk tõmbab torm vastu hommikut tagasi. Teadsin, et saan hakkama. Tõmbasin kõik rehvid sisse, laine käis pidevalt üle ja raputas, metsikult raputas... Keegi nagu oleks hoidnud mind eemale sellest, kuhu minema pidin, aga ma trügisin ikka edasi. Kaardil kohta tehes nägin, et olen paari tunniga edasi nihkunud vaevu miili.
Taevast langes alla ainitine kurdistav heli ja äike – mitte äike, vaid pidevad kaarleegid – parimate Hollywoodi filmide efektid kahvatuvad selle kõrval; aga see on paraku reaalsus. Ja mina olin üksinda Lenduriga selles reaalsuses, keset seda...”
##Esimene
Jaanus Tamme katkestas eelmise aasta novembris tugeva tormi tõttu 1000 miili non-stop kvalifikatsioonisõidu Korsikal. Ta jõudis läbida 620 meremiili ja olla nädala merel.
Logiraamat, millest ülal katkend toodud, on kirja pandud, nagu Jaanus ise ütleb, “ühe hingetõmbega” Tarragona (linn Hispaanias) internetikohvikus, pärast 14-tunnist väljamagamist esimeses ettejuhtunud külalistemajas. See, kirjeldamatult tunderikas ja dramaatiline mitmeleheküljeline lugemisvara potsatas tema sõprade e-kirjakasti eelmise aasta 11. novembril ning andis teada Jaanuse esimesest suuremast ebaõnnestumisest.
Kuni sinnamaani uskus nii Jaanus kui tema toetajad, et “hull eestlane” jõuab eesmärgini – tänavu oktoobris lähtuva MiniTransat võistluse stardijooneni – suuremate viperusteta. Selle plaani kohaselt pidanuks mees praegu purjetama päevad ja ööd kusagil Biscaya lahel, et valmistuda tõsiseks katsumuseks – ületada üksinda ja peatusteta Atlandi ookean La Rochelle´ist (Prantsusmaa) läbi Kanaaride Salvador da Bahia´sse (Brasiilia). Et oktoobris startida, elu eest võistelda, ellu jääda ja jõuda vastaskaldale umbes 28-päevase purjetamise järel.
Ent Jaanus istub üsna rahulikult kesklinna kontoris arvuti taga ja nokitseb reklaamikunsti teha; mõnel vabal õhtul käib rattaga Tallinna rannajoont mõõtmas ja mitte miski tema sügavalt rahulikus olekus ja aeglases toimetamises ei reeda pettumust või käegalöömise tunnet.
“Ma ei tundnud õieti mitte midagi erilist, kui pidin mõlemal korral katkestama. See on nagu vormelisõit – kui midagi juhtub, oled mängust väljas ja sellega tuleb leppida. Kellele ma teisele ikka midagi tõestan kui ainult iseendale.”
Teine
Teine kord, millest Jaanus räägib, juhtus tänavu mais. Taas jäi 1000 meremiili Vahemerel, väga vajalik selleks, et sel sügisel startida, saavutamata. Ootamatu hambapõletik ja sellest tulenenud üldine tervisliku seisundi halvenemine sundisid sõitu katkestama Prantsuse rannikul, 350 miili läbimise järel. Kui ümberilmameestel “Lennukil” oli Margus Kasteheina hambahäda ravimiseks ja opereerimiseks olemas abimehed, siis “Lenduri” meeskonda kuulub üks inimene ja esmaabikappi hambaarst lihtsalt ei mahu.
“Alguses ei saanud väga täpselt aru, mis värk on. Mul ei ole laevas peeglit, kui tahan teada, milline ma välja näen, pean ennast digikaga pildistama – see peab nagunii kaasas olema, sest kui sa üksi kvalifikatsiooni teed, siis pead lisaks logile jäädvustama meremärke, majakaid,... kõike, mis veest välja ulatub ja tunnistab, et oled katse läbinud – niisiis pildistasin endale suhu, et saaks aru, mis toimub. Kannatasin valu päris tükk aega, juhtisin mõtteid mujale, aga lõpuks läks ikka nii hulluks, et keerasin Cassise sadamasse sisse. Läksin seal kliinikusse ja sain rohud peale. Samas ma mõtlen, et võib-olla oligi hea, et nii läks, ju on maa peal mõni asi balansist väljas ja vajab kordategemist.”
Kodu
Viimased kaks aastat on “Lendur” olnud Jaanuse kodu. Täpselt ei tea ta isegi, kas esimene, teine või mitmes. Olude sunnil on ta kindlal maal eluasemeid üsna tihti vahetanud, ühest kvartalist teise. Open 650 klassi kuuluv “Lendur” ehitati valmis eritellimusena Prantsusmaal. Ehkki tegemist on Open 650 seeriajahiga, valmivad need enamasti tellimustööna.
Minid on maailma väikseimad soolojahid, erinedes muudest avamerejahtidest nii vormilt kui sisult. Pealtnäha on Eesti seni ainus Mini, apelsinivärvi “Lendur” nagu purjekas ikka, vaid ahter on tavapärasest laiem ning roole on ühe asemel kaks. Seda selleks, et säilitada jahi juhitavus kreenis (küliliasendis), mis ongi Minide normaalolek. Jahi süvis on 1,6 meetrit, purjepinda täispurjestuses ligi 100 m2, glisseerides (lainelt lainele libisedes) tõuseb kiirus kuni 25 sõlmeni. Mini käitub nagu svertpaat, võimaldades muuhulgas merel rock`n`rollida.
Mini väiksus ja vähesed etteantud reeglid on teinud temast sobiva katsepolügooni disaineritele ja konstruktoritele: “See on valdkond, kus areng on silmaga nähtav. Mõnekümne aastaga on Minide arendamises toimunud metsik edasiminek ja seda just sellepärast, et on jäetud vabad käed – sa võid jahiga teha, mis tahad, peamine, et ta oleks kiirem ja mahuks etteantud mõõtmetesse!”
Jaanus on kunstiülikoolis õppinud arhitektuuri ja ennast Euroopas sel alal ka täiendanud. Nüüd on toonastest kolleegidest mitmed pühendunud Minidel eksperimenteerimisele. ”Üks pull lugu on näiteks Shetlandi suvekooliga seotud – käisin seal, kui olin I kursuse tudeng. Seal oli üks õpetaja, Chris Moller, kelle juures ma elasin. Nüüd, aastaid hiljem, kui ta teada sai, et ma Minidega tegelen, kirjutas ta mulle ja käis välja idee rakendada üheskoos boxi-kontsepti arhitektuuris, et leida mingeid uusi võimalusi, uusi materjale, luua vabatahtlikele võimalus uusi ideid välja käia ka näiteks linnaruumi loomisel.“
No andke andeks, mina küll ei tahaks plastikämbris elada! Kerguse ja kiiruse huvides on jahi sisemusest ära jäetud pehmendused ja mistahes mugavusele viitavad vidinad, mille tulemusena võimenduvad tillukeses kajutis kõik hääled: juba väikene laineloks vastu parrast tekitab korralikku müra. Seepärast ei tundugi võrdlus plastämbriga kohatu.
Jaanus tunneb ennast ”Lenduril” vägagi hästi, jutu käigus demonstreerib ta pardatehnikat: GPS loomulikult, VHF raadio, 2 autopilooti, radaridetektor, päikesepatarei, pisike elektrigeneraator ... kuskil peidab ennast E.P.I.R.B., mis on ookeanil purjetaja viimane võimalus satelliidile saadetud signaaliga endale abi kutsuda.
Kui kvalifikatsioonisõitudel on lubatud kaasa võtta mobiiltelefon ja kaasaegsed navigatsiooniseadmed, siis Transatil usaldab purjetaja end loodusjõudude ja põliste meremeheoskuste hooleks. Isegi ilmateadet ei ütle sulle keegi ette, ka mobiil tuleb kaldale jätta. Jää hüvasti, tsivilisatsioon, siit ma tulen oma kosmose...purjekaga!
Jaanus on taaskord marurahulik: ”Tead, see on nagu lapsepõlve onn, kus laest ripuvad igasugu pudinad, millel igaühel oma lugu ja samas on ta nagu kosmoselaev, materjalide mõttes. Muuseas, Chris lubas mulle järgmiseks aastaks projekteerida jahi, mis vee kohal lendaks.”
Pärast teist 1000 miili üritust jäi “Lendur” Tarragonasse sadamasse. Sel nädalal tõi Jaanus jahi Eestisse: “Oma jahiga peab võimalikult palju koos olema, see on ju sinu kodu.”
Raha
Siiani on Jaanus ise hakkama saanud. Teinud valikuid, mis mõnegi elus edasipüüdleja õlgu kehitama panevad: selle asemel, et soetada papist maja või hübriidauto, sõidab ta ringi ürgvana LandRoveri kõrbemasinaga ja kulutab kogu raha Vahemerel purjetamisele. No mõnikord ostab mõne õlle ka. Või kaks.
“Avamerepurjetamine on olnud mu unistus lapsest saati; vahepealsetel aegadel, kui õppisin ja intensiivselt töötasin, ei tulnud see kõne allagi, siis oli mugav visata surfilaud autokatusele ja minna merele tuuli püüdma. Praegu ei usu ise ka, et olen nii kaugel. Kallis ja keeruline ja kauge on Prantsusmaal harjutamas käia, aga selleta pole võimalik proffide seas läbi lüüa. Enamik eelvõistlusi toimub seal ning ilma selle kogemuseta suurele ookeanile minna ei soovitaks.”
“Raha tuleb omast taskust, see on mingis mõttes hea – olen oma peremees. Kui sul on sponsorid, siis sa pead kellelegi mingeid lubadusi jagama ja neid täitma. Olen näinud mehi, kes tõmblevad sponsoritele antud lubaduste nimel. Ja kui sa neid ei täida, siis võidakse su jaht maha müüa ja raha tagasi võtta.”
Samas tõdeb ta, et sponsorlusel on ka häid külgi – toetaja saab avalikku tähelepanu ja väärtus, mis tagasi tuleb, ei ole rahaliselt mõõdetav. Purjetaja elu oleks muretum, kuigi mingist hetkest alates võib juhtuda, et edukat meest sunnitakse meediat toitma aina uute võistlussõitudega. Jaanus on saanud siiani mitterahalist toetust, näiteks sadamakoht Pirital on olnud priilt käes. Natuke on ta seda meelt küll, et võib-olla kuluks väike rahaline abi ära. Mini-mehed on Prantsusmaal vägagi tehtud meediapersoonid.
Kogukond
“Mul on igasuguseid sõpru, aga neid ei ole palju. Loomulikult on mul eeskujusid, Chris Sayer ja Bernard Stamm näiteks. Eestis... Riisalo Tiit (“Lennuki” meeskonna liige-toim.) toetab mind väga, ta lihtsalt jagab värki. Ja isa, tema on super - – tema eluunistuseks oli meremeheks saada, aga selleks ei olnud võimalust ja nii viis ta meid vennaga lapsest peale purjetama. Mina olin kuuene, kui see algas.”
“Rasmus (vend) sõidab rohkem purilauda, aga ta on käinud minuga ka sõitmas, nii et, kes teab. Ta on minu kaldatiimis, tsekib mulle ilma; tehnilises mõttes jagab ta seda värki juba paremini kui mina. Teine, kes mind tehnilistes asjades aitab, on hollandlane Leo Voorneveld. Leo hoiab netis üleval mini-communityt, on täielik Mini-fänn. Praegu töötab ta tootejuhina Hispaanias Minide tehases ja seal saan ma vajadusel “Lendurit” ka tasuta hoida.”
Mini kogukonnast rääkides muheleb Jaanus ja ütleb, et sarnast kokkuhoidmist on ta tajunud Eestis ainult Saaremaa Merispordi Seltsis. Täna on Minide netikeskkond Jaanuse abiga kolitud Tanki serverisse. Reaalses elus kohtutakse Mini-meeste (ja naistega) sadamates; kui regattidel ollaksegi rivaalid, siis muul ajal toetatakse üksteist igati.
Perekond on loomulikult kogukonna üks osa või on need üks ja sama... Igatahes võtab Jaanus igal võimalusel tütar Mia endaga sõitudele kaasa ja laseb tal purjetada, kui selleks soov. “Ma olen mõelnud, et kui ma vana mees olen ja ümber maailma sõita enam ei jaksa, siis võiks isegi treeneriametit proovida. Järelkasv on jube tähtis. Kuigi super oleks, kui keegi vaataks praegu ja mõtleks, et lahe värk, ma tahan ka proovida ja tuleks ka Transatile üritama.”
Jaanus on uue kava kohaselt MiniTransati stardijoonel 2007. aastal ning esimese eestlasena loodetavasti ka lõpetab selle võistluse oktoobris 2007.
Sõbrad Jaanus Tammest
Rein Ottosson, purjetamis-treener:
Austan teda, sest üksinda üle Atlandi minek on Eesti purjetamisele tundmatu maa. Võrdleksin seda võistlust kosmoselennuga, mis on isegi märksa lihtsam, sest seal jälgitakse sind igal sammul. Transati reeglid aga jätavad sind üksinda merega. Olen mõelnud, et ta on ikka kõva mees küll.
Kas ta ise ka aru saab, millega tegelikult rinda pistab? Kui see sõit teoks saab, siis võib-olla alles kümne aasta pärast jõuab talle kohale, millega hakkama sai. Eestile on esimest julget vaja, siis ehk tuleb teisigi järele.
Leo Voorneveld, Mini tehase tootejuht, sõber:
Silmast-silma kohtusime, kui Jaanus esimest korda Mini Fastnet regatil 2004. aastal võistles. Tal ei olnud mingit aimu, mis tegelikult toimub; mitte ühtegi niidiotsa käes! See andis mulle võimaluse teda hirmutada erinevate lugudega. Ja siis pani ta mulle sõiduga ära! Ka oma järgmise võistluse tegi ta väga hästi.
Jaanus on hea näide eestlasest, kes esindab võimsalt oma kodumaad. Ehk on teilt veel kedagi tulemas? Kui kõik klapib, jõuaks isegi 2007. aastal starti.
Tiit Riisalo, sõber ja ümberilmamees:
Jaanus on positiivse karismaga. Temas on ühendatud kunstnik ja insener, ühelt poolt on ta boheemlane, samas saab ta hakkama tehniliste asjadega, mida purjetamine kindlasti on.
Mis selles üle Atlandi minekus ikka hullumeelset on, normaalne värk, ikka käiakse ju. Ma olen ümber maailma purjetanud, mis ma enam üle Atlandi purjetan. See on võidusõit, mina olen matkamees, olgu siis merel või maal.
Meedias töötavad teadagi terminid ”megastaar ” ja ”hullumeelne”, aga ühe inimese jaoks on see eneseteostus, mitte staaritsemine või karjumine, et vaadake, milline mees ma olen. Kui kõik on läbi kaalutud, siis on see asi kaalutud risk. Ja üle Atlandi võistupurjetamine on kahtlemata üks parimaid eneseteostuse viise, mida inimene on suutnud välja mõelda.
Minide - Atlandi vallutajate - ajalugu
1972. aastal mõtles Inglise pressifotograaf, soolopurjetaja Bob Salmon välja “midagi neile, kes tahavad võistelda üksi üle Atlandi sõidus, aga ei saa endale suurt jahti lubada” ja sündis klass MiniTransat Open 650: alus, mis peab mahtuma mõõtudesse vastavalt 6,5 x 3 x 14 meetrit. Purjekatel võis olla kaheksa purje ja keelatud oli kasutada elektroonilisi navigatsiooniseadmeid.
Üle Atlandi startis esimene MiniTransat Inglismaalt, Cornwalli edelatipust, Penzance`ist 8. oktoobril, 1977. Stardijoonele asus 24 üritajat, nende hulgas Salmon ise. Vahepeatusega Tenerifel lõpetati regatt Antiguas. Salmon, kes uskus enda võitu, finiseeris alles 15-ndana. Võistluse võitis Daniel Gilard. Kaks osalejat hukkusid.
Üksinda väikesel purjekal ja võimalikult kiiresti Atlandiületamine on ekstreemne spordiala, mida mõni aasta tagasi inglaste eestvedamisel keelustadagi taheti. Prantslased, tuntud diplomaadid, on karmide turvanõuete ja pideva selgitustööga jätnud endale õiguse võistlusi korraldada. MiniTransat on läbi aegade nõudnud hulga inimelusid, igal aastal katkestab võistluse kuni neljandik startinutest. On juhtumeid, kus kvalifikatsiooni läbinud mees stardijoonel vaimselt murdub ja minemata jätab.
Purjetaja elurütm on kuu aega purjekaga, üksinda ja loodusjõudude vallas eriline: magada saab 15 minuti kaupa iga paari tunni järel; süüakse spetsiaalseid dehüdreeritud toiduaineid, mis sisaldavad vajalikku energiat. Väsimusest tehakse vigu, mis võivad maksta elu: näiteks unustatakse ennast pissile minnes turvaliiniga kinnitamata ning lennatakse üle parda. Purjekas aga liigub autopiloodiga täiskäigul edasi.
Jaanus Tamme on esimene eestlane, kes üritab pääseda MiniTransatile ja selle ka läbi teha.
