Üle aegade ulatuv Tevje

Eesti näitleja Krjukov mängis muusikalis "Viiuldaja katusel" juuti nii, et Baskin jäi uskuma

Jüri Krjukovi matuserongkäik liikus alles Metsakalmistu peavärava juures. Lahtise haua ümber olid kogunenud esimesed inimesed. Haua serval liivas seisis vana naine ja põrnitses ainiti augu põhja. Ühtäkki hakkas ta rääkima: "Sina, Jüri, olid tõeline Tevje. Sa ei mänginud, sa kohe olid Tevje..."

Hiljem, kui sarka hauda lasti, oli see naine jälle esireas ja hüvastijätukõne jätkus: "Näe, sina noor, surid, aga mina, vana, elan, olgugi et arst kirjutas mulle vale rohtu..." Naise jutt voolas edasi, kuidas arstid on hoolimatud, aga et lokke lasi ta aastaid teha ikka Jüri juuksurist ema juures.

On suuri matuseid, mis sujuvad nööri mööda. See tragikoomiline vahejuhtum lisas Jüri Krjukovi saatmisele Tevje lahkumise mõõtme.

Tevje. Juudi piimamees muusikalist "Viiuldaja katusel". Oma kodukülast lahkuma sunnitud mees. Elutarkuse koormat õlul kandev vana mees. Tundub uskumatu, et Krjukov oli Tevjet mängima hakates vaid 34-aastane. Hiljem nimetas ta ka ise Tevje rolli oma elus pöördeliseks.

"Pilvede värvide" järg

"Viiuldaja" lavaletulek Eestis oli üldse pöördeline.

Broadwayl 1964 esietendunud juudimuusikali Estoniasse toomisest unistas Georg Ots, aga 1960-ndate sula sai enne otsa. "Viiuldaja" pääses Estonia lavale alles uue sulaga. Eri Klasil õnnestus Rootsist Estoniasse tuua esimene Lääne lavastaja – Georg Malvius.

"Viiuldaja" esietendus Estonias 25. märtsil 1989, küüditamise 50. aastapäeval. "Viiuldaja" oli kui järg kümnendi alguse julgusteole "Pilvede värvid". Taas elati teatris kui kirikus läbi oma mahavaikitud saatus, taas kord sisendati rahvale edasikestmist, kõigi olude kiuste.

Malviuse lavastuse finaalis kogunesid äraminejaid, kodust lahkuma sunnitud juudid, rambile ja vaatasid jumalagajätuks publikule silma – kuidas läheb teil? Polnud vahet, kas sajandi alguse Venemaal juudi asunduses, Kiievi lähedal väikses Anatevka külas, või pool sajandit hiljem Eestis. Ka tol 1989. aastal, Balti keti eelsel kevadel oli küsitav väikerahva eksisteerimine suurrahva kõrval/sees.

Juudi piimameest Tevjet mängis selles juutide loodud loos eesti näitleja Krjukov.

"Viiuldaja" lavastus Estonias suhtub juutidesse sümpaatiaga, kirjutas siis Mihkel Mutt, täheldades ka eestlaste hulgas sallimatuse ilminguid.

Eino Baskin tunnustas Krjukovi Tevje täielikuks õnnestumiseks: "Krjukov paneb uskuma, et ta on sada protsenti juut, ja mind on võimatu ümber veenda. Ja teate, kus see kõige rohkem ilmneb – just vaiksetes kohtades, tema kõnelustes Jumalaga. Oli isegi ootamatu, et Krjukov, kes on ju laiemalt ka koomikuna tuntud, oskas saavutada maksimaalse nii lihtsate võtete, nii väheste vahenditega. Tevjes on koos traagika ja koomika."

Vargamäe veart kellad

"Krjukov on ideaalne muusikalinäitleja," panid kriitikud sõnadesse. Malvius ja

Krjukov tõid pöörde operetistunud Estoniasse. Kirjutati Tevje-Krjukovi elutarkusest, suurest inimlikkust soojusest, võimest olla oma saatusest suurem.

Kui ta seal pingil istus, algul üht tütart saates, teine kord oma eksinud (venelasele mehele läinud) lemmiktütrega kujutlustes rääkides, siis olid tal sihuke nägu ja sihukesed silmad, et võtsid vaatajal vee silma. Või siis Tevje kõnelused Jumalaga, või kellega tahes, keda ta usub "seal üleval"...

Krjukov oli laval see omakülamees, kelle käest tullakse nõu küsima. Külafilosoof, kel hobusega piima vedades on olnud aega mõelda enese ja teiste elu üle. Juut, kel on ikka mõistust olnud paratamatusega mitte tüli norida. Mees, kes on püüdnud kõigiga läbi saada, aga kel ikkagi lüüakse jalad alt – mille eest, ei saa ta aru. Krjukov pani vaataja oma lihtsat/keerulist piimamehe muhedat filosoofiat uskuma. Tevje-Krjukov liigutas vaatajat.

Paar aasta varem, veel mitte 30-aastaselt mängis Krjukov Estonia "Kabarees" vana juudi härrasmeest Schulzi. Draamateatris mängis 32-aastane Krjukov Tevje sugulashingeks Vargamäe Pearu. Temagi seisis rambil ja õnnistas oma eksinud pojatütart.

Mitmel pool mujalgi "Viiuldajat" lavastanud Georg Malvius on hiljem öelnud, et oma lavastajateel pole ta kogenud midagi sellist kui 1989. aastal Eestis. Mitte kunagi ei olevat reaalne elu nii tugevasti läbi põimunud laval toimunuga kui siis.