Ulmesari, milles eriefektide kõrval ei unustata draamat
Sarja reklaamiti kui “Star Treki” sarnast hea ja kurja võitlusele keskenduvat fantaasialugu. Tõepoolest on loo põhiteema hea ja kurja võitlus, aga “Star Trekiga” võrreldes on “Galaktika” oluliselt huvitavam. Nimelt on selles tehtud oluline panus draamale, unustamata samas eriefekte.
“Lahingulaev Galaktika” (“Battlestar Galactica”) nn peaosas on suur vana kosmoselaev. Osaliselt muuseumiks muudetud lahingumoonata kosmoselaeva pole enam vaja, sest viimasest suurest sõjast külonitega on möödas paarkümmend aastat.
Olukord muutub ootamatult. Aastakümneid hävitatuks peetud külonid – inimkätega loodud robotid – teevad äkkrünnaku ja sisuliselt hävitavad inimkonna, kes on paljusid planeete koloniseerinud ja õhku lasknud. Inimesest kui rassist jäävad alles vaid need kümned tuhanded, kes rünnaku hetkel liiklesid kosmoses. Nende hulgas on lahingulaeva meeskond eesotsas komandör William Adamaga (Edward James Olmos), kelle õlule jääb juba kaotatud sõjas mingitki vastupanu osutada ning koos president Rosliniga inimkonna riismed päästa.
Inimlikud draamad
Üsna lootusetu sõja taustal areneb palju väiksemaid liine. Komandör Adamal on keerulised suhted oma pojaga, haridusministrist üleöö kolooniate presidendiks tõusnud Laura Roslin (Mary McDonnell) põeb vähki ning peab allesjäänud inimhulkadesse optimismi süstima. Uurimislaeva kapteni ja hooldusmeeskonna ülema suhtel ei paista inimkonna hääbumise taustal just suurt tulevikku olevat.
Kosmoses peetavad lahingud kustutavad ühelt poolt äksifännide janu, aga teisalt moodustavad taustsüsteemi universaalinimeseks olemise raskustele. Ükski episood ei lõpe lahendusega, vaid pigem sündmuste
keskpunktis, “Galaktikat” vaatama jäänuna on raske sarjast loobuda.
