Ultima Thule – ajatu ja ühiskonnakriitiline
Hingan aegamööda mööduvaid aegu. Ultima Thule on 20 aastat vana. Täpselt sama vana kui ansambel Terminaator. Ja vist veidike noorem kui Vennaskond, mille Tõnu Trubetsky hiljuti laiali saatis, sest bänditegemine võimaldavat tal vaevu korteri kommunaalmakseid tasuda.
Ajad on hämmastavad sõltumata ajast, mil sa neid uurid. Ultima Thule – mulle näib – on alati olnud eelkõige aegadega maadlev seltskond. Ja aegu on Thulelgi viimase 20 aasta jooksul olnud igasuguseid.
Üleeile Tallinnas Vene Teatris oma juubelikontsertide seeria käivitanud ansambel võib olla õnnelik selle üle, et igasuguseid aegu on olnud ka neil inimestel, kellele ja kellest nad oma “eestikeelseid boogie woogie’sid” on veeretanud.
Ajad on praegu, nagu kõik laternapostid teel Ultima Thule juubeliüritusele valjuhäälselt kuulutavad, erakordselt head. Thule kontserdilt mõni tund hiljem kodu poole lonkides ja neidsamu õnnegarantiidega poste silmitsedes tundub, et kordki võib neil milleski ka õigus olla.
Riho Sibul on intelligentne ja aus mees. Täna õhtul kehastub ta uuesti tolleks mõneti eraklikuks erudiidiks, kes on sama müütiline nagu kuuldus tema võimest kuuekeelsel kitarril jahmatavaid avaldusi teha. Avaldusi, mis nende sissepoole pööratusest hoolimata suurele hulgale inimestele ikka veel korda lähevad. Ja kõige põletavam väljakutse neid bluusipõhiseid riffe akustilisel kitarril kangutavat Sibulat kuulates on aru saada, miks see nii on.
Neil päevil ei piisa 20 tegutsemisaastast ega oh-kui-ilusad-mälestused-mul-nende-lauludega-seostuvad okkast kusagil sisikonna tumedates nurkades.
Neil päevil ei piisa enam naljalt millestki. Isegi sellest, et kahe näpuga üksikuid (ja kohati tundub, et kümnete sekunditega eraldatud) noote õngitsev Sibul on akustilisel kitarril sama geniaalne kui elektrilisel. Ultima Thule mõtleb laval muusikalistes kategooriates.
Neid paelub sound (ja see on täna õhtul tihedamate arranÏeeringutega numbrites kõrgeid sagedusi ehk liialt üles pressiv), seaded ja see, kuidas need vihase fuzz-minekuga lood – suur hulk sama vanad kui bänd ise – unplugged-versioonis originaalidega sama armutult gruuvima saada. Too viimane ei ole kaugeltki nii lihtne ülesanne kui saalis sulnilt istudes ehk tundub.
Ometi kuulutavad värskelt CD-formaati pressitud Ultima Thule esimese vinüülplaadi kõik lood uutes seadetes suuremat elujanu kui nad paarkümmend aastat tagasi kuulutasidki.
Võimas Tõnis Mägi
Ja ma ei räägi valimiseelselt poliitilisi eufemisme ning konnatiigi ja seisva vee retoorikat taastootvast “Vägevast vähist”. Hoopis “Turbatuli”, ootamatult palju improvisatsiooniruumi tekitav “Hingan”, Viktor Reznikovi venekeelne “Menjaju”, minimalistlikult hõre “Hallaöö” ja eriti kontserdi lõpulugu “Videvik” on need, mis “sõu varastavad”. Tõnis Mäe hääl on täpselt nii võimas, et kõik need haprad konstruktsioonid uppi puhuda. Ent Tõnis Mägi on ka täpselt nii hea laulja, et seda mitte teha. Väga võimalik, et Ultima Thule oleks pidanud kogu aeg niimoodi kõlama. Ent see on juba tagantjärele tarkus.
