Urmo Rausi katkised pildid Kunstihoones

Reedel avati Tallinna Kunstihoones maalija Urmo Rausi isikunäitus, millel pole nime, tegu ega nägu. Näitusel pole pealkirja, piltidel nime ja nendel kujutatu on pea olematu, kujutu.

Üsna minimalistlik on kogu see ettevõtmine, õhurikas ja avar. Lõuendeil leidub küll üksikuid abstraktseid kontuure ja sümboleid, kuid needki kumavad justkui kogemata läbi monokroomse sudu ega anna meile niidiotsa asjatundlikumaks juurdlemiseks.

Meenub, et Raus on ka vitraažikunstnik, valguse, läbipaistvuse ja päiksekiirte murdmise spetsialist. Meenub ka, et mõni aasta tagasi tegi ta Vaalas näituse, mille maalide lõuend oli nii viledaks vanutatud ja pilutatud, et paistis läbi nagu sõel. Olid samuti sellised tuhmhallid maalid, augulised riidetükid puuraamil, just nagu läbitulistatud märklauad. Seekordsel näitusel on auke vähem, nad on kinni traageldatud ja mingi ülimalt askeetliku koloriidiga kaetud.

Milleks kogu see lihasuretamine? Kas kunst ei peaks meile mitte rõõme ja rahuldust pakkuma? MaĻoorset värvikirevust ja iharaid idülle? Ju siis enam mitte, selles äris on jäme ots reklaami- ja moetööstuse kätte libisenud. Pallase koolkonna trullakad aktid on roninud hiigelplakateile, sukkpükstepakendeile,

kosmeetikaklippidesse ja juuksevärvireklaamidesse. Kujutava kunsti ainsaks šansiks sel karnevalil silma paista on teatav religioosne kõnepruuk, milles kordub üks motiiv – minu riik ei ole siit ilmast.

Rausi maalides on seda metafüüsilist mõõdet, kuid on ka kainestavat irooniat. Ta esitab oma pildid kui ikoonid, aknad paremasse, puhtamasse ja ülevamasse maailma, ja ometi torgib nad ka katki, et usuline ulm liiast väge koguks. Katkised aknad, mis avanevad tuhandeaastasesse rahuriiki; ekslemised siinse ilmalikkuse ja teispoolsuse fatamorgaanade vahel – kuidagi teisiti neid pilte ma mõtestada ei oska. Kui mõtestamisel muidugi on üldse mingit mõtet.

Urmo Rausi maalid Tallinna Kunstihoones 14. detsembrini