Uues Kremli-filmis jagus pinget ja dünaamikat
Jagub pinget ja dünaamikat, nagu aastates 1989–1991. Film näitab selgelt Moskva dimensiooni tähendust ja seal toimuva tähtsust. Mitu Eesti iseseisvuse taastamise võtit asus Kremlis, seda on siin tagantjärele tihti alahinnatud.
Filmi teljeks on Eesti saadikute kohtumine Gorbat‰oviga – ja see oli ainus kord, kui NSV Liidu kompartei peasekretär kohtus ühe liiduvabariigi täisdelegatsiooniga. Tänasel päeval saaks kindlasti ainuüksi nende unikaalsete kaadrite põhjal teha mõjuva tunnise dokumentaalfilmi. Originaalkaadrid näitavad Gorbat‰ovi ja Kogani toonaste seisukohtade õigsust Eestist Moskvale väljapakutud ideede suhtes: IME ja oma raha, MRP tühistamine ja suveräänsusdeklaratsioon viivad NSV Liidu lagunemiseni. Nii teatavasti ka läks ning ilmselt kiiremini, kui keegi selle kohtumise asjaosalistest oleks osanud tõsiselt arvata. Filmi on tihedalt põimitud Eestis ja võõrsil tehtud isikuintervjuusid, ajaloolisi arhiivikaadreid, 1989.–1991. olustikku Eestis ja Moskvas, 1980. aastate alguse Poola tausta, üksikkatkeid koguni Venemaa filmiklassikast.
Tulemuseks on tihe ja mitmeplaaniline kontsentraat. Võimalik, et täies ulatuses suudavad seda haarata vahest eeskätt need, kes ajajärgu ise läbi elasid. Noorematele võib juba jääda kohati mosaiiksem ülevaade, milles mõnedki suhted-seosed enam kokku ei jookse. Igal juhul tuleb tunnustada reÏissöör Toomas Lepa tööd: pahatihti on nii, et olemasolevad kaadrid – aga neid pole autoritel lõputult – ning filmi tekstiosa lähevad eri radadele. Üleminekute ja kattematerjaliga on siin saavutatud ühtlane ja elav tulemus. Tõnu Kõrvitsa muusika on minimalistlikult napp ja lihtne ning samavõrd mõjuv.
Igal asjal on oma hind. Meenutagem veel kord kaadreid inimeste lootusrikastest nägudest laulva revolutsiooni ajal – nii meilt kui ka samaaegsest Moskvast. Vaadakem täna neid inimesi. Läinud on enam kui kümmekond aastat, paljudel aga üks aasta kas kahe või isegi kolme eest.
